12.06.2024
Riigikohus
Kolmapäeval andis Riigikohtu esimees Villu Kõve Riigikogu ees ülevaate kohtukorraldusest, mille järel sõna võtnud EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid tõi terve rea juhtumeid, kus Riigikohus on jätnud oma töö tegemata.
“Esiteks muidugi suur tänu teile, härra Riigikohtu esimees, selle ülevaate eest ja olulise statistilise informatsiooni esiletoomise eest, samuti tõsiste kitsaskohtade allajoonimise eest. Ma oma sõnavõtu alguseks ütleksingi, et see osa teie ettekandest väärib kindlasti ka meiepoolset toetust. Kui ikkagi te ütlete, et te viiendat aastat järjest käite parlamendi ees ja joonite iga kord alla, kuivõrd tarvilik on kriminaalmenetluse üldmenetlust lihtsustada, tõhustada ja kiirendada ja odavamaks muuta, sellepärast et vastasel juhul lihtsalt kohtumenetlus põhjendamatult venib ja ei saa õigluse ideaal piisavalt teenitud Eesti Vabariigis, ja sellest hoolimata mitte midagi ei tehta, et probleemi lahendada, siis see on häbiplekiks, see on häbiplekiks Riigikogule, see on häbiplekiks valitsusele.
Minu väga selge üleskutse koalitsioonile on küll see, et niimoodi ei saa ju asi jätkuda. Kui kõik tunnistavad, et on tegemist reaalse probleemiga, mis väärib lahendamist, siis ei saa selliste asjade lahendamisega viis aastat ja rohkem venitada, siis tuleb istuda maha, tulla kokku, vaadata, mis teha annab, kaardistada ära vähemalt need esimesed asjad, mis saab esimese ringiga ära teha, kõige suuremad kitsaskohad, kõige suuremad probleemid, ja teha need asjad korda! Kui me tahame olla ikkagi päriselt tõsiselt võetav riik, sealhulgas õigusriik, mis püüab lähtuda õiguse ja õigluse ideaalidest, siis ei saa selliseid asju lihtsalt lõputult ignoreerida. See on üks pool, millele ma juhiksin tähelepanu.
Aga teine pool on ikkagi see, et ega mu meelest ka kohtusüsteemi enda suunal tuleb heita kriitiline pilk. Kuna me ei saanud siin enne sisulist diskussiooni pidada, kuna meil on ainult üks küsimus Riigikogu liikmetena ette nähtud, ühe küsimuse ma kasutasin ära, et teie poole pöörduda, ilma et see oleks andnud kaugeltki rahuldavat tulemust, siis ma adresseeriksin seda probleemi siiski veel, millele eelnevalt sai tähelepanu juhitud. Probleem seondub siis sellega, et kaks ja pool aastat pärast vaktsiinipasside süsteemi jõustamist Vabariigi Valitsuse poolt, mis oli ka õiguskantsleri hinnangul tehtud õigusvastaselt, ei ole Eesti kohtusüsteemis siiani, mitte ühtegi korda kõrgema kohtutaseme raames antud sisulist hinnangut vaktsiinipasside süsteemi õiguspärasusele. Mitte ühteainsat korda. See on fakt.
Olgugi, et ei ole nii, nagu te ütlesite, et nüüd hakkavad kaebused ka Riigikohtu ette jõudma. Terve rida kaebusi, ma täpset numbrit ei tea, on juba vähemalt pool aastat või rohkem tagasi jõudnud Riigikohtu juurde, ilma et oleks isegi otsustatud, kas kaebust menetlusse võtta. Ma tean seda lihtsalt esimeses isikus, sellepärast et mina ise, enda poolt algatatud kaebuses pöördusin Riigikohtu poole kassatsioonkaebusega jaanuarikuus. Ja nüüd, palju jaanuarist on möödas? Veebruar, märts, aprill, mai, juuni – viis kuud. Ja viie kuu jooksul ei ole suudetud langetada otsust, mitte sisuliselt, vaid selle kohta, kas üldse võtta asi menetlusse või mitte võtta. Nii et ei saa öelda, et alles nüüd hakkavad jõudma, et pole olnud.
Millest me räägime? Me räägime sellisest kaebusest, minu kaebuse sisuks oli konkreetsel juhul see, kas on õiguspärane, et Vabariigi Valitsus oma üldkorraldusega on keelanud ära inimestel näiteks vabaõhuüritustel osalemise, suusavõistlusel osalemise näiteks, olgugi et inimesed on koroonahaiguse läbi põdenud, küll veidi rohkem kui aasta aega tagasi, ja on valmis tõendama seda, et nad ei ole nakatunud, PCR-testiga. Välitingimustes toimuvad spordivõistlused!
Kui ma vaatan tagasi selle kaebuse menetlemisele: esimene aste absoluutselt ei süvene kaebuses esitatud argumentidesse, vaid kopeerib põhimõtteliselt sõna-sõnalt Vabariigi Valitsuse seisukohti, mille esitasid Ellex Raidla advokaadid, teine aste sisuliselt teeb täpselt sama. Kahes esimeses kohtuastmes sisulist tähelepanu sisulistele argumentidele polegi veel pööratud. Ja nüüd oleme siis olukorras, kus, eks ole, palume Riigikohtul, et kuulge, niimoodi ju ei saa, tuleb ikkagi sisuliselt vaadata nendele argumentidele peale ja sisuliselt neid kaaluda. Nagu me nägime, Riigikohus võtab menetlusse ainult 10% esitatud kaebustest. Ega ma ei usu, et ka sellega paremini läheb.
Aga tõepoolest, varsti, augustikuus saab kolm aastat täis sellest, kui vaktsiinipasside süsteem kehtestati, muu hulgas lastele, lastele, keda üldse koroonaviirus ei ohustanud põhimõtteliselt, noortele tervetele inimestele, nemad tõrjuti välja huviringidest, igalt poolt mujalt. Ja minu meelest see on teie moraalne kohustus mitte venitada, vaid võtta seisukoht, hinnata seda sisuliselt ja öelda, et kas selline asi oli siis õiguspärane või mitte Eesti Vabariigis.
Teine näide. SAPTK‑ga esitasime kaebuse juba 2021. aasta kevadel kehtinud piirangutele, mis seati meeleavalduste pidamisele. Ei tohi osaleda rohkem kui 25 inimest grupis, ja ma ei mäleta, mis seal see meeleavalduses osalejate koguarv oli. Vabas õhus! Nii. Me osutasime sellele, et pole mitte mingisuguseid teaduslikke andmeid selle kohta, et vabas õhus üldse märkimisväärsel määral koroonaviirus leviks. Ei ole Vabariigi Valitsus neid esitanud ja ka kohtumenetluse käigus nad ei suutnud esitada mitte mingisuguseid teaduslikke argumente, millest nähtuks, et leviku oht on.
Esimese astme kohus tõi naeruväärseid argumente: “Kuulge, aga te saate ju korraldada oma meeleavaldusi ka veebis, nii et ei saa öelda, et teilt on põhiseaduslik õigus meelt avaldada ikkagi päris lubamatult ära võetud.” Ja nii edasi. Ühesõnaga, jälle täielik sisuliste argumentide ignoreerimine, Vabariigi Valitsuse esitatud argumentide kopeerimine. Teises astmes sama asi, mitte sugugi parem. Ja mida tegi Riigikohus novembris 2022, nüüd juba poolteist aastat tagasi? Ei võtnud me kassatsioonkaebust menetlusse.
Kas pakuti teile võimalust võtta sisuline hinnang ja öelda, et niimoodi ei saa põhiseaduslikku õigust meelt avaldada maha suruda, ilma et selleks oleks teaduslikult põhjendatud argumendid? Pakuti. Kas kasutasite? Ei kasutanud.
Nii et ma ei ole nõus selle teiepoolse osutusega, te lihtsalt nagu lükkate vastutust endalt kõrvale. Mina arvan, et Riigikohtul on siin väga suur vastutus, seda vastutust tuleks kanda.
Sama asi on seotud e-valimistele sisulise hinnangu andmisega, millele osutas kolleeg Mart Helme. E-valimised võeti Eesti Vabariigis kasutusele 2005. aastal, kui ma õigesti mäletan. Sel aastal möödub, on möödunud või möödub, ma ei tea täpselt, 19 aastat, järgmisel aastal saab täis 20 aastat. 20‑aastase perioodi jooksul ei ole Riigikohus kordagi andnud sisulist hinnangut sellele, kas e-valimised on kooskõlas põhiseadusega või mitte. On nii? On. Te ei ole mitte kordagi andnud sisulist hinnangut põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus sellele, kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Võimalusi selleks on olnud rohkelt.
Mina kutsuksin teid üles seda tegema. Ei ole nii, nagu te ütlesite ise oma konkureerivas arvamuses, millal see oligi, see oli, millal see oli, noh, Riigikogu valimiste järgselt, tsiteerin: “Asjasse puutuvuse kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni, valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad, ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord.” See on teie seisukoht. Aga ma arvan, et samast seisukohast lähtuvalt … te peaksite pingutama ka selle nimel, et anda e-valimiste süsteemile sisuline hinnang.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid