12.06.2024
Mart Helme kõnet pidamas.
Kolmapäeval surus võimuliit läbi ühiskonda laostava nn automaksu, kuid veel enne, kui see seaduseks sai, tuli maksutõstjatel kuulata EKRE saadiku Mart Helme karmi kriitikat.
“Lugupeetud eesistuja! Ootame ära, kuni automaksu pooldajad sumisemise lõpetavad ja siit jalgsi lahkuvad. Jalgsi lahkuvad siit, rattaid all ei ole, isegi mitte tõukse. (Juhataja helistab kella.) No näed, no näed, ja saabki vaikus majja.
Lugu on ju tegelikult kurb. Me võime siin puldis nalja teha ja rääkida sellest, kuidas jalgsi lahkutakse ja rattaid ei ole all, aga tegelikkus on muidugi troostitu. Tegelikkuses on virutatud ikkagi Eesti inimestele praegu kirvega silmade vahele, hästi teritatud kuldse kirvega silmade vahele.
Sest vaadake, sõbrad, küsimus ei ole ju ainult selles, kas see on mingi 50 eurot või 100 eurot aastamaksu auto pealt. Küsimus on põhimõttes, küsimus on inimeste omandi kallale minemises, aga küsimus on ka loomulikult inimeste rahakoti kallale minemises kaudselt kõige sellega, mis igasuguse mootori maksustamisega tuleb kõikidele hindadele, mida me igapäevaselt aktsepteerima peame, kui me läheme poodi, kui me kasutame mingeid teenuseid. Kõikidele nendele hindadele tuleb mingisugune protsent otsa.
Te võite ju rääkida siin mis tahes ilusaid jutte kliima päästmisest ja keskkonnahoiust, see kõik ei maksa mitte midagi. Mingit kliimat see ei päästa, mingit keskkonnahoidu sellega ei kaasne. Tegelikult on see jõhker inimeste rahakoti seest raha välja kiskumine, sõna otseses mõttes kiskumine, ja elukalliduse järsk ja püsiv halvendamine.
Me oleme siin kõikide nende menetluste ajal kõiki neid argumente ju loopinud üle selle puldi siia saali poole, ja mitte ainult meie, vaid ka teised opositsioonierakonnad ja nende esindajad. Aga ega sest kasu ei ole midagi olnud. See põmmpäisus, mis praegu Eestis valitseb koalitsiooni poolel, see absoluutne vastutamatus oma tegude eest, see absoluutne hoolimatus inimeste elujärjest, inimeste huvidest, inimeste seisukohtadest, see on enneolematu.
See on enneolematu ja ma kardan, et ka pärasttulematu. Sest ma ikkagi usun ja loodan, et issand taevas näeb ja mingil hetkel müristab ja niisugust liberaalide bakhanaali, nagu see siin on viimase natuke rohkem kui aasta jooksul olnud, rohkem enam ei tule. Rohkem enam ei tule! Et ei ole isegi süvariigil jultumust sel määral ära võltsida valimistulemusi, et siin Riigikogu saalis sõna otseses mõttes lainetab ainult mingi vastutustundetu, mõtlemisvõimetu, mõtlemistahtetu liberaalne front. Loomulikult kasutan hea meelega ja südamest tulevaid niisuguseid teie meelest räuskamisi, aga tegelikult siiraid, murelikke ja teravaid ütlusi.
Vaadake endale peeglis otsa, sõbrad. Vaadake endale peeglis otsa! Ja kui teil häbi ei ole, siis on see tunne teis lõplikult surnud ja atrofeerunud. Aga teil võiks olla häbi, sest te ei tee ju seda endale, te teete seda ju Eesti kõige tavalisematele, lihtsamatele inimestele, lastega peredele, väikestele lastele, vanadele inimestele, vaesematele inimestele. Ma koputan ikkagi siia laua pihta ja tuletan teile kõikidele meelde: te ei ole siin saalis ja selle palga peale igavesti. Ei ole. Teil ei ole igavesti sellist mugavat jahukoti äraolemist siin. Ühel hetkel olete te tänaval ja teil ei ole kuluhüvitisi, te ei saa kuluhüvitiste eest autosid liisida enam. Te peate seda tegema omaenda pingutustega teenitud raha arvel.
Ja siis te mõtlete võib-olla natukene selle peale, kui teie mõtlemisvõime ei ole ka lõplikult siin saalis atrofeerunud. “Issand jumal, mida me tegime? Miks me tegime seda? Me tegime seda ju iseendale ka.” Aga nagu öeldud, kui häbitunne, vastutustunne ja mõtlemisvõime on tasalülitatud, siis ei ole ju mitte mingeid teisi otsuseid oodata.
Ja kõik need jutud sellest, kuidas riigieelarve on vaja tasakaalu saada, kuidas rahandus on vaja korda teha. No te olete seda nii suurepäraselt teinud, et päev-päevalt läheb asi ainult hullemaks. Äkki võtaks mingisuguse pausi? Ma ei tea, nüüd Riigikogu istungite aasta lõpeb, tahetakse teha loomulikult istungiajaväliseid istungeid selleks, et lisaeelarvet vastu võtta. Aga äkki võtaks pausi suvel, leotaks natukene kuskil vees varbaid ja laseks mõttel settida? Settida nii, et te saate aru, et sel moel, nagu teie siin rahandust korda teete, eelarvet tasakaalu viite, sellel on hävituslikud tulemused nii Eesti rahva elatustasemele kui ka Eesti majandusele tervikuna.
Äkki võtate suvel natukene mõtlemisaega, äkki tulete mõistusele? Ehkki ma üleliia optimistlik ei ole. Aga noh, nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Mul ka lootus sureb viimasena. Äkki liberaalidel ka kusagil ärkab südametunnistus ja kusagil hakkavad liikuma mõtted, mõtted selle koha pealt, kuidas on hea lihtsatele Eesti inimestele väljaspool seda saali. Kutsun üles südametunnistusele ja mõtlemisvõimele.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid