Eesti selgrootu välispoliitika ei lähe hästi kokku võimupoliitikute sõjakusega

Eesti peaministrit nimetatakse sõjaprintsessiks ja president lubab Venemaa põlvili suruda, kuid piirivalve piirdub ainult pildistamisega, kui venelased piiripoisid pihta panevad – nii on kirjeldatud Eesti Vene-poliitikat.

Kolmapäeval kirjutas BNS: “Välisministeerium ootab siiani Venemaalt vastust Eesti esitatud diplomaatilisele noodile, mille tingis mai lõpus Narva jõelt Venemaa piirivalvurite poolt poide äraviimine.

Välisministeerium kutsus intsidendi järgselt välja Venemaa ajutise asjuri, et nõuda selgitust piiripoide eemaldamise kohta ja nende tagastamist.

„Ootame Venemaa poolset sisulist vastust diplomaatilisele noodile,” ütles BNS-ile välisministeeriumi avalike suhete juht Mihkel Tamm. „Protsess kulgeb normaalselt. Ootame, kuni Venemaa oma vastuse kokku paneb ja meile edastab,” lisas ta.”

Diplomaatiliselt on kogu tegevus JOKK, aga riiklikult tundub veider, sest Eesti lubab konfiskeeritud Vene varad Ukraina heaks rahaks teha, on valmis saatma kaitseväelasi Ukrainasse, peab kogu Ukraina sõda enda sõjaks – ja ootab siis alandlikult, millal venelased poid tagastavad. Või vähemalt ütlevad, miks nad seda tegid.

Nood peavadki poid tagastama, aga laias laastus on tegu Venemaa otsese vaenutegevusega, mis oligi mõeldud provotseerimisena, ja oodata nüüd diplomaatiliselt seda, et venelased pükse väristama hakkavad, näib olevat vastupidine valitsuse sõjakatele väljendustele. Ilmselt ongi see väikese klähviva koera sündroom.

Kui Eesti teeb endale Läänes nime sõjakusega, siis pole välisministeeriumil lihtsalt vaja välja saata sõnumeid, mis näivad ütlevat, et me istume tegelikult Narva jõekalda pajupõõsas, mitte ei seisa agressorile vastu.

Uued Uudised