Varro Vooglaid: “Peame loobuma väärastunud vabadusekäsitlusest”

Raske on eitada, et Eesti ühiskonnas, nagu lääne kultuuriruumis laiemalt, valitseb sügav abielu- ja perekonnakriis, mille põhjuseks on perekonnakultuuri lagunemine.

Selle ilminguteks on lugematu hulk purunenud abielusid ja katkisi perekondi, laialt levinud pornokasutus, normiks muutunud kontratseptiivne mentaliteet ja ka abortide jätkuvalt väga suur arv. Samuti mehelikkuse ja naiselikkuse ning emaduse ja isaduse ideaalide hägustumine, just nagu ka üleüldine hoidumine perekonnaeluga kaasnevate kohustuste võtmisest ja kandmisest.

Ideoloogilised rünnakud abielu ja perekonna vastu üksnes süvendavad seda lagunemist, mis omakorda viib suure hulga täiskasvanute ja laste inimliku õnnetuseni, samuti meie rahva sündimusnäitajate jõudmiseni üha uute negatiivsete rekorditeni.

Kahtlemata on perekonnakultuuri lagunemise põhjustest rääkides märkimisväärne kaal majanduslikel raskustel. Aga kuni ei tunnistata, et probleemi sügavamad põhjused on mitte rahalist, vaid ideoloogilist ja vaimset laadi, ei ole väljavaateid liikuda probleemi ületamise ega isegi selle leevendamise poole.

Perekonnakultuuri allakäigu põhjuseid otsides ei saa mööda vaadata väärastunud arusaamisest inimeseks olemise ning inimliku vabaduse kohta, mis on ühiskonnas sügavalt juurdunud. Kui tõde inimloomuse ja selle seaduspärasuste kohta nähakse ahelatena, millest on vabaduse teostamiseks tarvis lahti saada, siis paistavad ahistavana ka abielu ja perekond, mis eeldavad teistele pühendumist ja vastutuse võtmist. Lõpuks nähakse ahelana isegi inimese soolisust, esitledes soomuutmist inimliku vabaduse piiride avardamisena. Sellistel eeldustel vabadusest ei saa olla õnnelik ükski abielu ega perekond.

Viimaks taandub küsimus inimliku vabaduse vahekorrast tõega küsimusele, kumb on ülimuslik. Põhiküsimuseks on, kas õnnelikkuseni jõudmiseks peab inimlik vabadus olema allutatud tõele inimeseks olemise kohta või peab see tõde olema allutatud inimlikule vabadusele. Paavst Johannes Paulus II võttis selle kokku oma 1995. aasta paavstlikus ringkirjas «Evangelium vitae» («Elu evangeelium»), milles ta selgitas kaasajal maad võtnud surmakultuuri tagamaid:

«Kui vabadus enam ei tunnista ega austa oma olemuslikku sidet tõega, siis eitab ja hävitab ta iseennast ning muutub teiste hävitamise teguriks.» Ta lisas, et kui vabadus eitab isikliku ja ühiskondliku elu aluseks oleva objektiivse ja universaalse tõe kõige silmnähtavamaid tõendeid, siis võtab inimene oma valikute ainsaks ja vääramatuks aluseks mitte tõe hea ja kurja kohta, vaid üksnes oma subjektiivse ja muutuva arvamuse või isegi isiklikud huvid ja tujud.

Johannes Paulus II sõnul viib selline vabadusekäsitlus ühiskonnas tõsiste väärastumisteni, sest nii muutub ühiskond kõrvuti elavate, kuid ilma igasuguste omavaheliste sidemeteta indiviidide massiks. «Igaüks tahab kuulutada end teistest sõltumatuks ja maksma panna omaenda huvisid. Sarnaste huvidega inimestel tuleb jõuda mingile kompromissile, kui soovitakse ühiskonda, kus igale indiviidile on tagatud võimalikult suur vabadus. Sel viisil kaovad igasugused ühised väärtused ja kõiki siduv absoluutne tõde, ning ühiskondlik elu libiseb absoluutse relativismi vajuvale liivale. Siis on kõik kaubeldav ja kõik müüdav, isegi esimene põhiõigustest – õigus elule.»

Paraku oleme näinud mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes samast ideoloogilisest haigusest halvatud riikides teostumas just seda stsenaariumit, mille eest paavst hoiatas.

Olles kommunismi ikke alt vabanemise järel avanud end kriitikavabalt lääne mõjudele, kogeme rahvana n-ö omal nahal, et relativism ja liberalism ning nendega kaasnevad subjektivism ja egoism on justkui vaimne mürk, millest saastatud ühiskonnas pole abielu- ja perekonnakultuur elujõuline. Veelgi enam, sellest mürgist läbi imbunud keskkonnas pole elujõuline ka õnneliku perekonnaelu eelduseks olev armastuse kultuur. Õigesti mõistetuna seisneb armastus ennekõike enese andmises, see tähendab oma vabaduse ohverdamises teiste hüvanguks.

Laialt levinud lihtsustava käsitluse kohaselt ei ole Eestil muud valikut kui kuulumine lääne või ida väärtusruumi. Selline käsitlus ei kannata kriitikat. Tegelikult on vaja küsida, milline on see väärtusruum – olgu ida või lääs –, millesse me päriselt kuuluda soovime ja millesse kuuludes on meil ka lootust inimlikule ja ühiskondlikule õitsengule. Nii ida kui ka lääne kultuuriruumis on nii väärtuslikku kui ka hukutavat, nii tõest kui ka valet, mistõttu on lubamatu avada end kriitikavabalt ükskõik kummale poole.

Kui meie ühiskond ei ole suuteline taastama tervet perekonnakultuuri, ei ole meie rahval tulevikku, sest perekond on reaalselt rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus, nagu põhiseadus paragrahvis 27 sedastab. See võib kõlada kulunud klišeena, aga püsimajäämiseks vajab meie rahvas meeleparandust. Tõsiseltvõetavast meeleparandusest ei saa aga olla juttu, ilma et heidaksime kõrvale väärastunud vabadusekäsitluse ja taastaksime arusaamise, et tõeline vabadus käib käsikäes vastutusega ning teostub üksnes tõe, viimaks armastuse teenistuses.

Varro Vooglaid, riigikogu liige ja SAPTKi juhatuse esimees

Allikas:

https://arvamus.postimees.ee/8040422/varro-vooglaid-peame-loobuma-vaarastunud-vabadusekasitlusest