15.06.2024
Ideoloogiline kliimavõitlus majanduses meenutab Nõukogude viisaastakute perioodi.
Kapitalism ehk turumajandus on selline majanduskorraldus, kus esiplaanil on kasum, efektiivsus ja turu nõudlusega kaasaskäimine. Kui turumajanduses hakatakse midagi sellest väljapoole tegema, on see juba eemaldumine oma põhimõtetest. Seda on läänelikus majandusruumis kõvasti näha.
Hea näide on sooline võrdsus ehk “triibulised” nimekirjad ehk naiste ja meeste võrdsus firmade juhatustes. See eeldab, et kompetentsi asemel, mis suurendaks firma tegevuse efektiivsust, pannakse esikohale sugude võrdne esindatus. Soolise võrdsuse juures on praktiliselt võimatu saavutada juhatuses mõlema soo võrdne potentsiaal. Normaalses firmas võetaks kasvõi ainult naised juhatusse, kui nad tõestavad oma paremust, või ka ainult mehed, aga alati sõltuvalt nende erialasest potentsiaalist, mitte soost.
Sama on siis, kui tööjõu poliitika orienteerub vähemuste kaasatusele – turumajanduslik firma vajab kiireid, asjalikke, tarku ja kompetentseid töötajaid, et kasvõi poejärjekord tipptunnil kiiremini liiguks, mitte aga geisid, migrante, transsoolisi ja teisi nende kõrvaliste ja asjasse mittepuutuvate identiteetide pärast. Kui inimene töötab efektiivselt, siis olgu kasvõi terve firma töötajaskond geidest koosnev, peaasi, et firmal kasumlikkus õitseb, aga töötaja, kes saab tööd ainult oma seksuaalse orienteerituse pärast, on majanduslikult ebaefektiivne.
Kliimavõitluse puhul on asjad veel hullemad – seal määrab asja ära kliimaideoloogia ja tähtajad (2035, 2040, 2050. jne) ning abstraktne CO2 hulk koos “süsinikuneutraalsusega”. See meenutab Nõukogude aja viisaastakuid, mille plaanide järgi pidi majandus ennast sättima, saamata vabalt turu järgi areneda.
ERR kirjutab: “Ökonomist Kaspar Oja rääkis “Reedeses intervjuus”, et tema hinnangul haakub turumajandus väga hästi kliimaküsimustega: “Ma arvan, et turumajandus haakub väga hästi kliimaküsimustega. Need kliimaküsimused ei ole midagi sellist, mis sõltuksid majandussüsteemist ehk et majandussüsteemi ei pea muutma.”
See on selge jura. Kliimavõitlus määrab juba kõik, ka pangalaenud, eurotoetused, fondide rahad, kus esikohal pole mitte majanduskasvu saavutamine, vaid kliimanõuetest kinnipidamine ja “nullemissioon”. Kõik rohepöörde tähtajad, “ökoloogilisest jalajäljest” kinnipidamine, saastekvoodid ja -trahvid – kõik see ahistab ja piirab majandust.
Eestiski on näha, kuidas odava põlevkivienergeetika hävitamine ja tema asendamine kallima “roheenergiaga” mõjutab majandust negatiivselt, sest kõrged elektrihinnad söövad ettevõtete kasumi, nõrgendavad nende konkurentsivõimet ja panevad ettevõtjaid mujale vaatama – ometigi on Eesti olemas potentsiaal oma odava energia tootmiseks. See, et taastuvenergia tuleb kunagi odavam, kui tuulikuid ja päikesepaneele on kõik kohad täis, on utoopia, paremal juhul kauge tulevikumuusika, enne mida jõuab majanduslik kollaps pärale.
Muidugi õitsevad ka kliimavõitluses mõned majandusharud, nagu akude tootmine, haruldasi metalle tootev mäetööstus, tuulikute detailide tootmine, aga needki on tegelikult keskkonnavaenulikud nii mahuka kaevandamise, tootmise kui ka utiliseerimise kaudu, akude ja tuulikute eluiga on lisaks ka suhteliselt väike. Ja taas – need ettevõtted õitsevad tänu kliimaideoloogilisele tellimusele, samas kui muu majandus kõrbeb. Hea näide on Holland (aga ka Saksamaa, Prantsusmaa jpt), kus farmereid ähvardab “tänu” rohepöördele pankrotistumine ning see ajas nördinud talunikud tehnikaga tänavatele.
Kogu maailmas on näha ettevõtjate-tootjate massiproteste nende protsessidega seoses, mille algatas rohepööre, ning Lääne-Euroopas on kliimahüsteeria vaibumine juba nähtav, sest majandus kõrbeb – ning tuumaenergeetika tuleb mõnes kohas tagasi, teisal söe baasil elektritootmine. Euroopa hakkab aru saama, et üksi rohepööret tehes hävitab ta oma konkurentsivõime maailmamajanduses. Eestis jaurasid ettevõtjad algul roheideoloogiaga kaasa, nüüdseks aga on enamik neist tunnistanud, et rohepöörde-lahendused on nende sektorile hävitavad.
Kõik vasakliberaalse poliitika poolt majandusele peale surutavad ideoloogilised lahendused viivad lääneriike eemale turumajandusest ja lähemale ideoloogilisele sotsialistlikule plaanimajandusele.
Uued Uudised