Head erakonnakaaslased!
Selle aasta kongressi peame me väga erakorralises õhustikus. Meie erakonna sees on toimunud väga tõsine tüli ja selle tulemusel väga kahjulik lahkumiste laine. Kongress on just see koht, kus anda aru ja seada plaani tulevikuks.
Oma eelmise aasta kõnes ütlesin ma järgmist: „Seni, kuni mina juhin Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, ei hakka me toetama homopööret, rohepööret, sundsüstimist, laste füüsilist ja vaimset rituaalset ohverdamist transsoolisuse kurjuse kultusele, me ei hakka nõustuma Eesti venestamisega ega Eesti relvitustamisega isegi siis, kui seda tehakse Slava Ukraina karjudes. Me ei hakka olema innukad kolmanda maailmasõja käivitajad, me ei paku end usinalt välja selle sõja lahingutandriks. Me ei hakka nõustuma Euroopa Liidu ülemvõimu kehtestamisega meie suveräänsuse üle ega Klaus Schwabi ja Maailma majandusfoorumi soovitusega süüa liha asemel putukaid ning liikuda auto asemel jala või jalgrattaga.“
Just sellele programmile, sellele põhimõttekindlale võitluslikule hoiakule palusin ma kongressi mandaati ja sain selle. 90 protsenti erakonna kongressi delegaatidest kinnitas, et just nii tuleb jätkata.
Aasta tagasi hoiatasin ma ka öeldes: „Meie oleme see ainus jõud Eestis, kes ei lase maailma isandatel Eestit segamatult ära kasutada. Ärge siis kohkuge, kui meid nii meeleheitlikult materdatakse. Ärge üllatuge, et meievastane surve on meeletu. Ärge imestage, kui meie ridadesse on sokutatud vaenlase agente, kes külvavad tüli ja segadust. Kõik see näitab meie vastaste meeleheidet, et nad pole meist jagu saanud, meid ära kodustanud, meid reservaati pannud.“
Tüli erakonnas ei tulenenud sellest, et ühtäkki avastasid aastaid erakonna juhatuses olnud inimesed, et demokraatiat on liiga vähe või jõulist, ausat väljaütlemist liiga palju. Asi ei olnud isiklikes vastuoludes või antipaatiates, asi oli lepitamatus vastuolus selle üle, kas EKRE jääb EKRE-ks või muutub millekski palju lahjemaks.
Tüli tuli sellest, et erakonna sees asus tegutsema võrgustik, kellel oli ülesanne. Ülesanne meid kas ära kodustada vähemalt nii palju, et me ei segaks liberaalglobalistlike plaanide tegemist või kui see ei õnnestu, meid paralüüsi viia, seesmiselt lõhki ajada, maha kiskuda. Niinimetatud demokraatia nõudjad ja uue kursi kehtestajad olid oma nõudmistes üheselt antidemokraatlikud, soovides, et neile antaks võim ja otsustusõigus, mida nad ei ole kunagi taotlenud ega saanud erakonna kongressilt. Selle võimuga soovisid nad meid muuta vähem jõuliseks, vähem ausaks, vähem ekrelikuks. Samas rohkem peavoolulikumaks, liberaalsemaks, kuulekamaks. Oma ihaluses saada õlalepatsutus meie poliitilistelt vastastelt ja ajakirjanikke teesklevatelt punaaktivistidelt oldi valmis pöörama selg oma liikmetele ja toetajatele. Ma pean seda reetmiseks. Ma pole täna enam kindel, kas neil inimestel oli põhimõtteid, mida reeta, kuid kindlasti reedeti nii oma erakonnakaaslasi kui ka valijaid.
Mul juhina ja erakonna juhatusel tervikuna seisis ees äärmiselt halbade valikute palett. Me oleme näinud Isamaa pealt, kui pikalt võivad sisepinged kütta ja kui halvavalt mõjub see erakonna toimimisele. Me oleme näinud Keskerakonna pealt, kui rängalt kahjustab see parteid, kui juhatus on lakkamatus tülis ja paralüüsis. Ja me oleme näinud, et lõpuks jõutakse ikka sinna välja, kus meie täna oleme: ühte erakonda ei mahuta enam ära, teed lähevad lahku, osa inimesi tuleb välja arvata, osa lahkub ise. Erakonna juhatus vaagis põhjalikult võimalike valikuid ja arenguid, mida üks või teine otsus, või ka otsustamata jätmine kaasa tooks. Jõudsime veendumusele, et olukord on jõudnud sinnani, kus kahju on vältimatu. Mingi hulk inimesi tuleb varem või hiljem välja arvata, mingi hulk inimesi lahkub paratamatult. Jõudsime veendumusele, et kõikidest valikutest oli kiire ja otsustava tegutsemise tulemusel kahju kõige väiksem.
Kujutagem ette, et me oleks kuulanud soovitust pidada kongress ära, erakonna liberaliseerijad-globaliseerijad oleks edasi olnud juhatuses, fraktsioonis, volikogus, oleks lakkamatult lekitanud meediasse erakonda või erakonnakaaslasi laimavaid materjale, liikunud ringkonnast ringkonda, osakonnast osakonda ja kütnud üles rahulolematust ning pahameelt. Ning siis umbes aasta pärast, järgmise kongressi ajal ja enne järgmisi kohalikke valimisi ikkagi tüli sinnamaale ajanud, et juhtuks see, mis praegu juhtus. Kahju, mida me erakonnana oleks pidanud siis sisse võtma, oleks olnud veel palju suurem. Erakonna sees oleks laiendatud rahulolematust ja lisaks läheks me vastu kohalikele valimistele nõrgemana, kui kunagi viimase kümne aasta jooksul. See kahju tuli ära hoida. Tuli ära hoida, mis sest, et keegi ei teinud neid otsuseid hea meelega või kerge südamega. Tuli ära hoida teadmisega, et meilt lahkub hulk liikmeid ja peame lähiajal taluma toetusprotsendi langust.
See, mis praegu sündis ei olnud välditav, see oli vältimatu. Sinnani viis meid nende inimeste pikk ja süsteemne tegevus, kes nüüdseks on lahkunud. Oluline on mõista, et nüüd on õhk puhastunud ja tülid otsustavalt selja taga. Siit maalt edasi läheme me ühtsemana kui kunagi varem. Kindlameelsemana kui kunagi varem. Motiveeritumalt kui kunagi varem.
Jah, meid tabas tagasilöök, aga meid ei ole löödud pikali. Vastupidi, me saime targemaks ja tugevamaks. Nüüd seisab meil ees suur töö, et muuta EKRE taas tõeliselt suureks ja see saab toimuda just kindla maailmavaate ning selge ideoloogia pinnalt. Ja ehk on asjale abiks ka kindla käega juht. Just see toob meile uued, pühendunud liitujad, just see toob meie juurde tagasi need valijad, kes meid on varemgi toetanud – mitte meie nägude pärast, vaid meie seisukohtade ja kindlameelsuse pärast.
Head erakonnakaaslased, hoolimata väga raskest selja taha jäänud aastast, hoolimata väga raskest selja taha jäänud kampaaniast ja eriti raskest selja taha jäänud nädalast, olen ma optimistlikum, kui kunagi varem. Kõik on selgem, kõik on arusaadavam, kõik on paigas.
Meid, Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, on Eestile vaja rohkem kui kunagi varem. Me peame endas taasleitud enesekindluse ja jõulisusega näitama eesti rahvale teed parema tuleviku poole.
Mis on meie ees seisvad väljakutsed ja mis on meie lahendused?
Kõige olulisem mõistagi on peatada inimeste vaesumine. See pigistab nüüd juba kõiki. Kaja Kallase kindlate käte kägistus inimeste kõri ümber ei lase üha suuremal hulgal inimestel lihtsalt elada. EKRE teab, kuidas majandus taas kasvama saada ja inimeste elujärg tõusule pöörata. Me peame selgelt ja otsustavalt ütlema EI rohepöördele. Rohepööre on suurele valele ehitatud suur pettus: CO2 ei ole mürk, vaid eluks vajalik gaas planeedi atmosfääris. Sellega ei ole vaja võidelda. Kliima muutub kogu aeg ja praegune aeg on üks jahedamaid planeedi ajaloos. Me ei pea mitte võitlema muutusega, vaid tegema sama, mida kõik liigid on teinud sadu miljoneid aastaid: kohanema nendega. Kohaneda soojenemisega on palju lihtsam, kui jahenemisega! Aga mis peamine: me ei tohi nõustuda, et kliimavõitluse ettekäändel maksustatakse meid vaeseks, keelustatakse ära autod, soe tuba, lehmakarjad ja koos sellega liha ja piim, ehitatakse totaalne jälgimisühiskond, et takistada meil tarbida asju, mida kliimahüsteerikud on otsustanud meile keelata.
Kliimapoliitika pankrotistub Eesti ja Euroopa. Kiiremas korras tuleb loobuda päikese ja tuuleparkide ehitusest, sest neid kümneid miljardeid, mida niinimetatud rohelisele energiale üleminekuks vaja on, pole võimalik ilma kõiki meid vaeseks tegemata leida.
Me peame loobuma totaalsest bürokratiseeritud plaanimajandusest, mis tapab ettevõtlust, takistab innovatsiooni, paneb vohama ametnikkonna ja taas – vähendab meie kõigi vabadust. Regulatsiooni vähendamine toob kaasa võimaluse vähendada makse, sest see, kui palju me praegu maksumaksjatena kulutame asjade subsideerimiseks ja keeldude jõustamiseks on pöörane ning meile ülejõu käiv. Energiapoliitikas tuleb hullumeelse rohepöörde asemel meil viia ellu EKRE plaan suruda elektri hind taas 3 sendi peale kilovatist. See jätab nii inimestele kui ettevõtetele miljardeid eurosid vaba raha, mille eest edendada oma elujärge või ettevõtet.
Me peame alandama makse. Otsustavalt. EKRE teab, kuidas seda teha. Me oleme seda varemgi teinud. Mäletate, kui diisel maksis 0,99 senti! See oli meie maksu- ja majanduspoliitika parim näide! Me saame tagasi sinna aega, kui meie jälle valitsuses oleme! Aga lisaks aktsiisidele tuleb pöörata tagasi käibemaksu tõus. Ja mitte 20 protsendi peale, vaid 18 protsendi peale! Tuleb alandada tulumaksu. Tuleb tagasi pöörata vihatud automaks. Tuleb tagasi pöörata vihatud maamaksu tõus. Me ju teame, et ainult nii saame me majanduse uuesti kasvama. Ja just majanduskasv toob meile taas ka riigieelarve laekumiste kasvu. Kõik need neetud maksutõusud, mida Kaja Kallas ja Mart Võrklaev on meile toonud tõid kaasa majanduslanguse, mis on lõppkokkuvõttes vähendanud riigieelarve laekumisi rohkem, kui maksutõusud sisse tõid. Silmipimestavalt rumal ja kahjulik poliitika, mida me oleme algusest saadik teadnud ja öelnud.
Me peame asuma võitlusse pankade röövelliku poliitikaga. EKRE teab, kuidas seda teha, me näitasime seda 2020. aastal, kriisi ajal. See oli meie surve, mis sundis pankasid andma laenupuhkusi ja vältis masu-aegset ettevõtete ja inimeste kodude kokku korjamist pankade omandisse. Eestis kehtivad krediidi intressimäärad on röövellikud ja pole mitte millegagi põhjendatud. Meie tänase valitsuse käitumine, mis seab Rootsi pankade heaolu alati ettepoole meie inimestest, on alandav ja reeturlik. Eestis makstavad hoiuste intressid on naeruväärsed, eriti võrreldes laenuintressidega. Pole mõtet rääkida, et siin toimib mingi vaba turg või et riik ei suuda midagi teha. Reformimaffia riik lihtsalt ei taha midagi teha.
Me peame asuma klaarima seda katastroofi, mida meil nimetatakse regionaalpoliitikaks. Väikeste maakoolide säilimine on maaelu säilimise eeltingimus. Korralike, neljarealiste maanteede välja ehitamine Tallinnast Pärnu, Tartu, Narva ja Haapsalu suunas on lihtsalt vaja ära teha. Jätame Rail Balticu tegemata ja meil jääb raha mitu korda üle, et maanteed valmis saada. Kiire interneti viimine väiksematesse piirkondadesse on saanud aastakümneid sadu miljoneid. Raha on kuhugi läinud, netti ikka pole. Reformimaffialiku majandusmudeli loomulik käik.
Aga eelarve Martin! Kust see raha kõige tegemiseks võetakse, kui te tahate veel makse ka alandada, küsitakse mult ikka. Eelarvekriis on meil tehislik ja lihtsasti lahendatav. Jätame ära rohepöörde, mis neelab igal aastal sadu miljoneid. Jätame ära Rail Balticu, mis neelab samuti sadu miljoneid. Jätame ära maksuküüru reformi, mis neelab igal aastal pool miljardit. Lõpetame vasakradikaalide nuumamise kodanikuühiskonna toetamise sildi all ja säästame samuti sadu miljoneid. Vähendame Ukraina korruptsioonimülkasse raha loopimist poole võrra ning säästame taas mitusada miljonit. Kui me need lihtsad asjad ära teeme, jääb raha üle nii riigikaitsele kui võib veel vabalt makse alandada.
Head erakonnakaaslased!
Me oleme kõige eestimeelsem erakond. Me oleme ainud erakond, mis seisab vankumatult rahvusriigi ideaali eest. See nõuab, et me karmistaks veelgi oma hoiakuid immigratsiooni küsimuses. Pärast seda, kui Euroopa Liit võttis vastu rändepakti, millega kaaperdati immigratsioonipoliitikat veel rohkem Brüsselisse ning pandi kehtima üle-euroopaline ülimalt liberaalne lahtiste uste poliitika, tuleb öelda selge sõnaga taas välja: meie kvoot on null! Meid ei huvita, mida Brüssel ütleb, meie hoiame võõrad väljas ja omad sees!
Eesti on enneolematu immigratsioonisurve all. Meile saabub üha suuremas koguses inimesi Aafrikast, Lähis-Idast ja Aasiast. Nad tulevad peamiselt läbi ülikoolide ja üha rohkem ka selle kaudu, et on saanud mõnes teises EL-i riigis elamisloa ning kolivad nüüd uuseurooplastena Eestisse. Need väravad tuleb kinni panna. Aga suurem probleem on meil taas – nii nagu Nõukogude Liidu ajal – sisserändega idast. Viimase kahe aasta jooksul on Eesisse saabunud umbes 150 000 slaavlast. Neist üle 100 000 on jäänud siia. Nad võivad end küll nimetada ukrainlasteks ja eks suur osa neist ongi pärit lahingutsooniks olevast Ida-Ukrainast, kuid nad räägivad vene keelt ja väga suur osa neist räägib Putini juttu. Fakt on see, et Kaja Kallase valitsus on kahe aasta jooksul viinud läbi suurema venestamise kui õnnestus teha Karl Vainol, Jossif Stalinil või keiser Aleksander kolmandal.
Veelgi enam, need 100 000 siia saabunud venekeelset ja venemeelset inimest pole läbinud mitte mingit taustakontrolli ning nende hulgas on tuhandeid, võimalik et kümneid tuhandeid Venemaa viienda kolonni liikmeid. Ilma liialdamata võib öelda, et ajal, mil Euroopas käib suur sõda, on Kaja Kallase valitsus massiimmigratsiooni näol teinud Eestile oma baaside lepingu Moskvaga. Lasta sellisel hulgal sisse vaenulikke inimesi neid kontrollimata on Eestile eksistentsiaalne julgeoleku oht.
Meie erakond ei nõustu eestlaste välja vahetamisega oma kodumaal. Kuulutan siit selge sõna ja täie veendumusega: viimastel aastatel Eestisse saabunud immigrandid tuleb kodumaale tagasi saata. Riik peab ennast kehtestama, põhiseadust tuleb täita, eestlust tuleb kaitsta. Kellelgi ei ole mingit inimõigust tulle meid meie kodumaal vähemusse jätma!
Samal ajal tuleb palavikuliselt tegeleda eestlaste sündimuse suurendamisega. Eestis on praegu võimul kõigi aegade kõige perevaenulikum ja lastevihkajalikum valitsus. Selle asemel, et kehtestada võimalikult pikka nimekirja meetmetest, mis toetab lapsi, aitab noori peresid aineliselt ning kujundab laste ja peresõbralikke hoiakuid ühiskonnas, töötab meie valitsus surmakultuuri manuaali süstemaatiliselt kehtestades. Abielu mõistet perverteeriti. Lastetoetusi vähendati. Oma kodu kättesaadavust vähendatakse maamaksuga. Oma auto olemasolu vähendatakse automaksuga. Kodulähedased maakoolid suletakse. Aborte subsideeritakse. Kõike tuleks teha täpselt vastupidi ja meie teemegi, kui me võimule saame!
Head rahvuskonservatiivid. Mult aegajalt küsitakse, kas ERKE ikka toetab Ukrainat. Muidugi toetame. Aga eelkõige toetab EKRE Eestit. Eesti eelkõige! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond rääkis juba kümme aastat tagasi, et meie senine riigikaitsepoliitika on meile ohtlik. Lääneriikide soovitusel loodi meile jõukohast riigikaitset, mis ei pidanudki suutma meid kaitsta, küll aga pidi olema võimeline pakkuma vägesid missioonidele küll Afganistanis, Iraagis, Malis, Liibanonis. Me hoiatasime, et me ei ole teinud piisavalt ning surusime südikalt riigikaitse tugevdamist valitsuses olles. Meie nõudmisel ja otsustamisel tehti lõpuks ära rannakaitse. Meie nõudmist õhutõrje loomiseks ei lasknud läbi Herem, Luik, Ratas. Meil oli ettenägelikkust hoiatada, et me ei tohi ära anda oma kahureid ja laskemoona, kui Ukraina sõja alguses otsustas kogu meie liberaalglobalistlik juhtkond, et anname ära kõik, mis meil on. Hoiatust, et Eesti kui rinderiik Venemaaga ei saa endale lubada relvade ja laskemoona ära andmist, sildistati koheselt putinismiks, Kremli jutupunktiks, Ukraina vastu olemiseks. Aga meil oli õigus. Me kaitsesime Eesti julgeolekut ja eesti inimeste turvalisust hoolimata hüsteeriast, mida meie vastu köeti. Nüüd tunnistavad tollased otsustajad, et oleme nende enda poliitika tõttu sisuliselt kaitsetud.
Tänased juhid, Kaja Kallas, Hanno Pevkur, Martin Herem, on pannud oma otsustega kogu Eesti löögi alla. Nad on meid relvitustanud, ära andnud laskemoona, õhutõrje, tankitõrje, pioneerivarustuse. Ja nüüd otsivad paaniliselt 1,6 miljardit, et hakata hankima asju, mis heal juhul kolme aasta pärast kätte saadakse aga mis meil veel kaks aastat tagasi olemas olid. Ei, meie julgeolek ei ole kindlates kätes. Meie julgeolek on Lääne lakeide juhtimisel tüüritud hullemasse olukorda, kui meil oli 1939. aastal. Siis oli meil nii kahureid kui laskemoona, aga ei olnud sees viiendat kolonni.
Mida siis tegema peab? Jah, ikka palehigis ehitama üles iseseisvat kaitsevõimet. Meid ähvardab sõda ja me ei saa kunagi lõpuni kindlad olla, kas NATO artikkel viis käivitub ja kui käivitub, siis kui paljud riigid meile tegelikult appi tulevad. Lõppkokkuvõttes saame toetuda ainult endale. Kui tuleb võidelda, siis võitleme südikalt ellu jäämise eest, mis meil üle jääb. Aga enne seda tuleb võidelda vähemalt sama südikalt rahu eest. Eskaleerimise asemel tuleb püüda leida diplomaatiline lahendus. Ärge saage minust valesti aru, me ju kõik mõistame, et kokkulepped sõlmitakse suurte vahel, üle meie peade. Meie diplomaatia peab olema suunatud sellele, et veenda suuri lääneriike kahes asjad: esiteks, sõja lõpetamise vajaduses Ukrainas, aga teiseks ja see on palju olulisem: et meid maha ei müüdaks. Jah, justnimelt. Me ju teame neid. Vaadake signaale Ukrainast. Lääneriigid valmistuvad seal mahamüümiseks. Meie ülesanne on tagada, et kauba osaks ei oleks ka Baltikum. Selle nimel tuleb pingutada, mitte selle nimel, et sõda tuleks meie õele, et Eesti saaks oma Butšad, Mariupolid, Bahmutid, Avdiijevkad. Seega, ütlen samuti nagu Mart ütles: meie oleme rahu poolt!
Meil on veel üks võitlus, kus me oleme Eestis üksi, aga maailmas suures ja heas ühisrindes. See on võitlus vabaduse eest. Vabadusel on kaks tasandit. Üks on iseseisva, endaga ise toime tuleva vaba kodaniku tasand. See on ränga rünnaku all. Katsed kehtestada tsensuuri, katsed saada ligipääs meie pangakontodele, poliitika, millega sunniti inimesi laskma ennast süstida tervistkahjustavate ainetega, mida nimetati valelikult vaktsiiniks, katsed kehtestada digitaalne valuuta, mis on programmeeritav nii, et sa ei saaks osta asju, mida valitsus ei taha, et sa ostaks, olgu selleks kaitserelv koju või lennupilet soojale maale on kõik katsed viia meid totalitaarsesse ühiskonda. Neile tuleb otsustavalt ja jõuliselt vastu astuda. Vabadust röövib ka see, et meie valimissüsteem on üks suur pettus. Aga meie vabadust ohustab ka globalistlik Euroopa Liit. Kõik otsused, mis langetatakse kusagil kaugetes võimukoridorides nii, et sellele ei ole ei otsest ega kaudset heakskiitu andnud eesti valija on liikumine suunas, kus Eesti ise ei ole enam vaba. Ka sellele tuleb meil ühiselt vastu seista.
Ja selles võitluses, me ju teame, oleme ainus erakond Eestis. Õigupoolest, kõigis neis punktides, millest ma siin rääkinud olen, oleme me ainus erakond Eestis, kes veel seisab eesti rahva eest. Oma rahva poolel. Sest meie usume – jätkuvalt – Eestisse. Ja just sellepärast, et me ei ole alla vandunud, et me pole lasknud ennast kodustada ega mugandunud punase vaiba lahti rullimise ihaluses peavoolulikuks establishmenti parteiks, toimus lisaks lakkamatutele ja harjumuspärastele välistele rünnakutele ka seesmine rünnak. Me lõime selle tagasi ja oleme nüüd tugevamad. Edasi, head sõbrad, saab minna ainult paremaks!
Eesti eest!
Martin Helme
EKRE esimees