Tänasel riigikogu täiendaval istungil võeti valitsuskoalitsiooni häältega vastu maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sisuliselt tõstab maamaksu – selle järgi võib järgmisel aastal tõsta maamaksu 50%, sealt edasi 100% aastas, samuti kahekordistati seniseid maamaksumäärasid. Samuti kinnitas riigikogu enamus negatiivse lisaeelarve.
Seaduse järgi jääb kodualuse maa maksusoodustus püsima, kuid selle suuruse üle hakkavad otsustama kohaliku omavalitsuse volikogud, kes saavad selleks senisest laiema kaalutlusruumi. 2025. aastal on maamaksu aastase tõusu ühetaoline üleriigiline piirmäär kuni 50 protsenti ja 20 eurot juhul, kui maamaksu summa 50-protsendiline suurenemine on väiksem kui 20 eurot. Alates 2026. aastast saavad kohalikud omavalitsused ise kehtestada maamaksu aastase kasvu piirmäära vahemikus kümme kuni sada protsenti.
EKRE fraktsiooni poolt pidas kõne Varro Vooglaid:
“Algatuseks ütlen ära, et loomulikult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon mitte mingil juhul seda seaduseelnõu ei toeta.
Põhjuseid muidugi ei ole raske mõista, miks me seda eelnõu mitte kuidagipidi toetada ei saa. Võib minna natuke tagasi. Teame, kuidas peaminister Kaja Kallas enne valimisi ütles: ärge muretsege, maksud ei tõuse! Tegelikult näeme, et kõiki makse on tõstetud – praktiliselt kõiki, vist sotsiaalmaksu veel ei ole –, kõiki aktsiise on tõstetud. Ma loodan, et ma nüüd ei andnud halba mõtet sotsiaalmaksu mainides. Aktsiise on tõstetud, kehtestatud uusi maksegi automaksu näol. Ja nüüd siis oleme jõudnud sinnamaale, et kui praegusel hetkel Eestis kehtib seadus, mis ütleb, et kodualust maad ei tohi maksustada, siis on öelnud, et ei, ka selle vabastuse me kaotame ära, hakkame maksustama ka teie kodu alust maad.
Paljud inimesed on muidugi väga raskes olukorras praegusel hetkel. Niigi on majanduslikult väga raske, raske on hakkama saada ja koormised muudkui tõusevad. Just ühe kolleegiga rääkisin, kes ütles, et kirjutasid talle eile põllumehed, kes ütlesid, et kui nüüd selline maamaks ka veel kaela väänatakse, selline tõus, nagu potentsiaalselt võib oodata, siis pole küll mitte midagi teha, siis tuleb pillid kokku pakkida ja lõpetada põllumajandusettevõtlusega tegelemine lihtsalt ära. See on lihtsalt üks pisteline näide.
Aga mis mind kõige rohkem häirib kogu selle projekti juures, on see, et kui me mõtleme Eesti rahva mineviku peale, siis orjanduslikus korras meil puudus võimalus olla kodu omanikuks. Kui me mõtleme nõukogude aja peale, siis oli eraomand tugevalt represseeritud, eraomandivabadus. Sellest minevikust tulenevalt võiksime olla õppinud seda, et me vähemalt suhtume täie tõsidusega eraomandi puutumatuse põhiõigusesse ja peame eraomandit põhimõtteliselt pühaks, maksustame seda nii vähe, ja isegi kui me maksustame, siis vähemalt kodu peame pühaks, kodu ei puutu, mis kuulub kellelegi. Mis on kunagi välja ostetud, meie esivanemate poolt juba või meie endi poolt, siis see on meie omand ja selle kallale me ei lähe.
Mis on meile püha veel siin riigis? Abielu ei ole püha. Seda me nägime, selle rüvetasite juba aasta aega tagasi siinsamas saalis ära. Perekond ei ole püha. Inimelu ilmselgelt ei ole püha. Vabariigi Valitsus rahastab tuhandete laste tapmist enne sündi. Ja nagu nüüd näeme, ei ole püha ka eraomand ega isegi mitte see väike osa eraomandist, mida kujutab kodu. Mina ütlen küll täiesti ühemõtteliselt ja selgelt – ja siin ma kõnelen kindlasti kogu meie fraktsiooni nimel –, et Eestis me liigume sedasi vales suunas. Kuhu ka ei vaata, kogu see programm, mida see valitsus ellu viib, viib meid vales suunas, viib meid järjest rohkem sellise riikliku korralduse poole, kus üha enamatel inimestel on raske seda riiki armastada või isegi austada.
Ärge minge inimeste kodude kallale! Ärge minge kodu pühaduse printsiipi rikkuma!”