23.06.2024
“Muusika köidab meid kokku”
Viimasel ajal on peavoolumeedias, libeoraalses poliitilises leeris ja isegi ersatsisamaalaste hulgas palju ahhetatud selle üle, et kuidas siis nii – Martin Helme valiti tagasi EKRE etteotsa vaid ühe kandidaadi seast, „kas nii saama?“
„Saama-saama,“ ütles tuntud filmis Lible, keda haige sots Iivi Rähk pole õnneks veel kirikukellaga armatsejaks jõudnud fantaseerida.
Saadi ju hakkama Kersti Kaljulaidi ja Alar Karise alternatiivivaba määramisega küll ja libeoraalide leer kisa ei tõstnud, kuigi tegemist oli mitte opositsioonierakonna, vaid kogu riigi juhtidega.
P.resident on Eestis teadagi esindusfiguur. Kui Kaljulaid oli üliaktiivne dromomaan ja kulutas oma liblikalendudele kogu presidendikantselei aastase eelarve miljonid ette, nii et tema järeltulijale jäid vaid tühjad pihud, mida siiski täideti kiiresti rahva taskutest, siis KK järeltulija on nö intravertesindaja, ta istub enamasti vaikselt kusagil, oletatavasti Kadriorus, ja esindab ennast iseenda ja oma rohkete kokkade, autojuhtide ja muude teenijate seltskonnas.
Erandiks on päevad, kui kadrioruott tunneb äkkilist soovi lugeda lasteaias haigutavatele maimikutele presidendiraamatut, mängida koolis õpilastega pinksi või väljendada oma põlgust aasta isa või aasta ema traditsioonile. Siis kuulutab ta vahelduseks välja mõne eestlastevaenuliku seaduse, võõrustab matsirahva raha eest pidudel keda ise tahab ja kerkib siin-seal tähtpäevade puhul tribüünile. Kusjuures tema jaoks endise KGB-lase poolt sõnastatud mõtted on vahel vanema põlvkonna jaoks nostalgilised. Nagu oleks jälle toimumas mõni NLKP KK kongress. Õnneks räägib Karis tunduvalt lakoonilisemalt ja kestvaid kiiduavaldusi ka ei nõuta.
Nii ka nüüd. Postimees avaldas loo „President Karis: muusika köidab meid kokku nii sõprade kui võhivõõrastega“. Ja kohe tuli meelde 1980ndate ülimenuka nõukogude diskobändi Miraaž tuntuim lugu „Muusika on meid köitnud“ (Музыка нас связала). Laulis mingi minis tibi, kes on nüüd juba vana, paks ja kole.
Lugupeetud p.resident, aga ma ei taha, et miski köidaks mind kokku võhivõõrastega. No tõesti ei soovi. Ausalt. Vaid vähesed soovivad. Nii et võtke need moslemid enda juurde elama, ja mitte Kadriorgu, sest see pole ju teie kodu. Ja köitke ennast seal nendega kokku terviseks, abiks tuntud laul “Hei, uhhnem!”
Postimees vahendab Karise eilseid sõnu:
„See, mida me siin Tartu lauluväljakul kogeme ongi õnn ja rõõm. See tunnete virvarr, kuid samas täielik selgus ja kohaolu, mis valdab meid üleni. Ka siis, kui kõht on natuke tühi, varbad kergelt märjad või roidumus päikesest, on meid üleni valdav rõõm muusikast ja sellest hetkest siin selgemast selgemad.“
No kõigepealt plusspunktid kõne koostajale lapsiku paradoksaalsuse eest: „virvarr, mis on samas täielik selgus ja kohalolu“. Minu kirjanduse kooliõpetaja läheks sellise kujundi peale küll hulluks, aga need olid ju okupatsioonilised 1960. aastad.
Äkki vihjas Karis tema kohta vapralt sellele, et tema poolt Kristjani vahendusel toetatud Kaja Kallase valitsuse huultelt loetud maksude tagajärjel nälga jäävad eestlased, kelle auklikeks kulunud jalatsid vettki enam ei pea, peavad nüüdsest toituma laulust, õhust ja homoseksuaalsest armastusest?
Ja mis asjad on „sellest hetkest siin selgemast selgemad“? Kui väljakul oli selge virvarr, siis p.residendi jutt oli ebaselge virvarr. No täiesti seosetu lõik… Ja see üüratu tautoloogia lihtsaim vorm, kui kõigest kahes lauses on kaks rõõmu, kaks üleni valdamist ja kolm selgust…
Haltuura, ütleksin ma võõrkeelset mõistet kasutades. Ja see pole mitee vene päritolu mõiste, vaid moodustis sõnast chartularium. Mida see täpselt tähendab ja kuidas lihtsurelike sõnavarasse jõudis, ei hakka siinkohal pikemalt seletama, kuna mõni kirikuline võib äkki solvuda.
„Riigipea viitas Tõnu Õnnepalu sõnadele, et õnne ei saa fikseerida. „Õnn on ainult hetkeks, me peame ta käest lahti laskma. Aga kuna ta on nii liikuv ja lenduv, siis võib ta iga hetk ka meile uuesti vastu tulla,“ sõnas president Karis, kes rääkiski põhiliselt õnnest, mis on liikuv ja lenduv, nagu kiil Krõlovi valmist „Kiil ja sipelgas“. Aga kui siis tuli talv…
Ka Josef Fritzl fikseeris oma õnne oma maja keldrisse aastakümneteks, muide… Kas seitse last pole siis õnn? Meie seadusandjad avasid Eestis taolisele õnnele väravad aasta tagasi. Kes kuulutas õnnseaduse välja? Kes see oli?
Aga Tõnu Õnnepalu (alias Emil Tode, alias Anton Nigov) oli oma õnne defineerimises ilmselgelt inspireeritud oma kirjanikupalgast ja selle palgaõnne käest lahtilaskmisest: ta on kaks korda, 2016. ja 2019. aastal, olles valitud tema enda taotluse põhjal kolmeks aastaks riikliku kirjanikupalga saajaks, mõlemal korral sellest ise ka loobunud, küll tunnistades, et „olukord näeb välja nagu rumal komöödia“.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin rääkida, kuigi p.residendi kõnekenegi tundus kohati koomiline. See, et muusika köidab meid kokku ka võhivõõrastega, oli tõestatud nii filmis Emmanuelle kui ka Eestis okupatsiooniaastail, kui eestlased olid sunnitud laulma N.Liidu hümni, vene rahvalaule ja tuntud eesti heliloojad kirjutasid, tammepärjad kaelas, kantaate Leninist ja teistest tolle aja orkidest. Jah, meie muusikaarhiivid on täis nõukogude heliloojate ja sõnaseppade venekeelset ideoloogilist laulupaska, mida esitasid meie tuntud eesti solistid. Praegugi tuntud isamaalised Kremli ööbikud.
Ma ei tea, kuidas saaksid eestlasi võhivõõrastega ühendada Gazmanovi, Shamani, Tsõganova, Ljube, Tšitšerina ja teiste verejanuliste Kremli šovinistide laulud. Aga „vene maailma“ liidavad nad küll, ja kuidas veel. Kuid kuna siinsed venemaailmlased „on kõik meie inimesed“, siis äkki tõesti läbi selle? Äkki Karisel ongi õigus?
Alar Karise muusikajutt meenutas mulle positiivses mõttes ühte saadet, mida ma nägin siis, kui oli hetkeks tunne, et Venemaast kunagi võib isegi asja saada ja kui Kremli Esimene kanal oli kohati lausa vaadatav.
Kuid peatselt muutus kõik.
Ivan Makarov