26.06.2024
Politruk ja koputaja
Ajaloolane Jaak Valge on kahtlemata eestimeelne inimene, kelle teeneid eesti rahvusriigi säilimise jaoks soodsama ühiskondliku meelsuse loomise läbi ei saa ega tahagi eitada. Kurb, et ta ei ole enam EKRE-s. Aga kurb mitte sellepärast, et me oleksime sõbrad või et ta oleks asendamatu.
Kurb on hoopis seetõttu, et on ju absoluutselt selge, et uue rahvuskonservatiivse erakonna loomine mitte ainult ei lõhesta eestlaste rahvushuvide eest niigi pidevatest totaalsetest rünnakutest räsitud eestimeelsete ridu, vaid paneb rahvuskonservatiivid konkureerima mitte enam sotsiolibeoraalidega, vaid just omavahel. Sest mida ongi kahel EKRE osal veel jagada, kui mitte toosama sada tuhat valijat.
Oma Postimehe loos „Mis saab rahvuskonservatiivsel tiival edasi?“ edastab tõsine ajaloolane täiesti utoopilisi plaane:
„2027. aasta riigikogu valimistele läheb ERK aga juba oma tugeva brändi all ning tagasihoidlikult võiks ennustada ERK-le samasugust poolehoidu nagu EKRE-le, umbes 15 protsenti.“
No tõesti tagasihoidlikud kalkulatsioonid: ERK 15 %, EKRE 15 %, ja kui „ebatagasihoidlikult“ võtta, siis vähemalt iga kolmas EV kodanik hääletaks rahvuskonservatiivide poolt. Nii et Eestit ootab tänu rahvuskonservatiivse tiiva lõhenemisele ja endiste EKRE liikmete poolt oma endiste mõttekaaslaste kaela tonnide viisi valatud solgile hoopis helge rahvuskonservatiivne tulevik.
Miks siis juba mitte iga teine valija, härra Valge?
Herbert George Wells on kunagi nimetanud Leninit „Kremli unistajaks“, aga Lenin vähemalt viis riigi elektrifitseerimise läbi ja „Iljitši lambike“ tuli isegi mõnesse talupojamajja.
Härra Valge pole paraku Wells ja tema lugusid on mõnevõrra raskem lugeda, sest nad on alati nii pikad ja segased, lõputute ümmarguste repriisidega, nii et mõte jääb häguseks. Ajaloolane ei saagi kirjutada lakooniliselt, sest inimkonna ajalugu on tõesti tuhandete aastate pikkune. Aga nagu ütles hävituspataljonilasest Mart Raua relvavenna Paul Kuusbergi raamatu järgi vändatud filmis „Inimesed sõdurisinelites“ Tääger politrukile: „Sinu jutt politruk ajab mulle vahel une pääle. No kus on sõnad ikka: tootmissuhted, proletariaadi diktatuur, reaktsioon… Kuulan – päike paistab, silm vajub kinni…“
Mart Helme ja Martin Helme esinemised on oma kirglikkuse juures väga konkreetsed, raudse loogikaga – ja, mis kõige tähtsam, inimesed saavad aru, mida neile tahetakse öelda. Seepärast ongi Helmed diskussioonides alati oma oponentidest peajagu üle, ja Eestit rüüstavad valitsuserakondade narkomaanid on iga kord sunnitud mainima Putini sõda, muidu ikaldust, Kremli jutupunkte, neegrite kuratlikult rasket saatust, EKREIKE-t, Prigožinit ja Põrgupõhja uut vanapaganat.
Lugupeetud Jaak Valge aga haarab kinni võimalusest korrata EKRE eeskõnelejatele suhtes sotside ja Kremliga äri ajavate oravate pidevalt kasutatavat tembeldamist:
„Ilmselgelt jääksid EKRE valijateks need, kes eelistavad käremeelset ja vihast keelepruuki.“
No kulla härra Valge, konkretiseerige juba, et poetagused… Siin on kõik omad, ei tasu nii uje olla.
Meie valimised on salajased, vähemalt ametlikult, nii et me ei tea, kui palju „käremeelse ja vihase kõnepruugi“ pooldajate hääli on antud Valge enda poolt. Kas ikka tasuks nõnda halvustada nii oma endiseid võitluskaaslasi kui ka valijaid?
Minu sügava veendumuse kohaselt on Tallinna kesklinnas ENSV lipuga seinale ronimine ja ka Pika Hermanni lipuvaliku üle arutlemine rumalus, mis tekitas ja jätkuvalt tekitab rahvuskonservatiividele palju rohkem kahju, kui asjast otse ja ilustamata rääkimine. Ja ka ukrainlaste genotsiidi õhutajate mõjuvõimu kaitsmine Eestis jäi arusaamatuks.
Jaak Valge hääletas 6. mail Riigikogus „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“ avalduse vastu.
See, et Moskva patriarhaat eesotsas Kirilliga toetab ja isegi õhutab ukrainlaste vastast genotsiidi, annab andeks ja õnnistab laste röövimist, vägistamist ja massimõrvu, on ajalooline fakt. Kuidas saab ajaloolane hääletada ülivärske ajaloolise fakti vastu, on hea küsimus. Aga näete – sai. Ja see ei olnud Dugin.
Kuid niivõrd põhimõttekindla inimesena võiks Jaak Valge loobuda EKRE nimekirjas talle vastikute häälte toel saadud mandaadist ja siis võita see ausal teel tagasi 2027. aasta Riigikogu valimistel libekonservatiivse ERK-i lipu all lausa 15 % valijate toel.
Praegu aga on lugupeetud ajalooline Riigikogus nagu jänes trammis.
Ivan Makarov