10.07.2024
Henn Põlluaas Narvas
Lahku minna saab mitut moodi: mõned inimesed jätkavad suhtlust kui mitte sõbralikult, siis vähemalt viisakalt; teised väldivad edasist suhtlemist aga ka igasuguseid kommentaare; kolmas osa hakkab vahutama ehk musta pesu pesema.
Enda paunast ühtäkki marssalikepikese leidnud ja Helmete selja tagant välja tulla soovinud endine EKRE aseesimees Henn Põlluaas on valinud kolmanda tee.
Ta on pannud kokku lugude nimekirja ja käib seda ühest toimetusest teise ette mängimas. Loomulikult kasutavad meediaväljaanded seda meelsasti ka ära, sest iga võimalus – iseäranis kui see sulle ise kätte tuuakse – on tänuväärne materjal konservatiivse ja rahvusliku poliitika lõhestamiseks. Ja kui arsenalis on veel alati töötav “Kremli kaart”, siis seda enam – täiuslik pasarahe.
Nõnda ongi ta oodatud külaline peavoolumeediale klikke tootma. Ja endale mingitki populaarsust võitma. Klikid tulevad küll, aga milline on see populaarsus…
Paljud inimesed näevad sellise tülgastava käitumise muidugi läbi, imestades, kas see mees enam pidama ei saagi. Nende silmis on ta kaotanud viimsegi austusepiisa. Teised küsivad, kas sellise käitumise tingib uue erakonna juhiks valitud mehe auahnus, näiteks soov kandideerida riigikogu aseesimeheks, tallates jalge alla oma senised põhimõtted.
Nüüd jõudis ta oma kogumikplaadiga Maalehte. Seal oli juba pähekulunud itku kõrval paar tähelepanuväärset momenti.
Iseäranis groteskne on tõik, et mees, kes hankis omal ajal kusagilt posti teel aparaadi, millega lutikaid tuvastada, käis sellega ministeeriumis, riigikogus ja ei tea, kus mujal pealtkuulamisaparaate otsimas, kurdab EKRE juhtide peas valitseva paranoia üle ning nuriseb, et pidi seetõttu enne koosolekuid telefoni ukse taha jätma. Kas Põlluaas kalamehena arvab tõesti, et inimestel on haugimälu?
Teiseks on ta uhke, et sai olla EKRE-st olenemata Saue linnapea. Aga „unustas“ tõsiasja, et ta oli ka EKRE poolt esitatud riigikogu esimees (riigi tähtsuselt teine inimene presidendi järel) ja EKRE presidendikandidaat.
Siia lõppu üks ilmekas hetk: värske parteituna riigikogu akna alla maandudes, soovis Põlluaas väliskomisjoni aseesimehena siseneda oma musta Audiga Toompea lossi sisehoovi, aga kaart enam väravat ei avanud ning ta pidi leidma koha „lihtsurelike“ hulgas ehk esimeses parklas, sest samal hommikul oli ta selle komisjoni aseesimehe kohalt välja arvatud ja selle väikese, kuid kõneka privileegi kaotanud.
Kokkuvõttes paistab, et uus väidetavalt “rahvuskonservatiivne” erakond soovib väärikalt ja soliidselt suhelda üksnes liberaalsete erakondadega, ent eristumiseks kasutab EKRE suhtes sedasama sopaloopimist, mis peavoolgi. Ei mäleta sellist poriloopimist ei Isamaa ega ka Keskerakonna pooldumisel.