Arvo Alleri valimine teiseks aseesimeheks tõi Riigikogusse pisutki demokraatiat tagasi

Eelmine Riigikogu istungjärk jäi Eesti parlamentarismi ajalukku kui demokraatia lömastamise aeg: Riigikogu juhatus tühistas sisuliselt töö- ja kodukorra ning parlamendireeglistiku, saades seejuures õnnistuse Riigikohtult.

Ministrid ei pidanud enam kiirustama umbusaldamisele, eelnõude ja arupärimiste menetlemise aegadest ei peetud enam kinni, opositsioonilt võeti võimalus nii muudatusettepanekutele kui vaheaegadele, komisjonid pildusid opositsiooni algatused prügikasti ja nii edasi. Kogu selle organiseeritud kaose kiitis heaks nii juhatus kui ka kaebuste järel juhtunut menetlenud Riigikohus.

Riigikogu esimees Lauri Hussar ja esimene aseesimees Toomas Kivimägi juhtisid isiklikult seda demokraatia lammutamist ning kuigi teine aseesimees oli opositsioonist, siis tema juhatuses seda hävingut ei takistanud – algul keskerakondlane, hiljem isamaalane Jüri Ratas esindas “lojaalset ja kontrollitavat opositsiooni”. Tema valimisega rikuti samuti reeglit, mille kohaselt selle koha oleks pidanud saama suurima esindatusega opositsioonierakond ehk EKRE, kes sai valimistel opositsioonileerist enam parlamendikohti.

See, kuidas Riigikogu juhatus parlamentarismi “retsis”, toimus Jüri Ratase nõusolekul – oleks juhatuses olnud EKRE esindaja, poleks seda juhtunud. Või siis oleks vähemalt igal korral protokollides ära fikseeritud, et üks kolmest juhatuse liikmest oli vastu. Nagu Martin Helme aseesimeheks olles.

Ka nüüd üritas “lojaalne opositsioon” juhatusse pääseda, kuid suurem osa Riigikogu opositsioonist leidis siiski, et nüüd on vaja teise aseesimehe koht anda tõelisele opositsioonile.  Võimuliit vahele ei seganud, nad on ennast ülejooksikutest sedavõrd paksuks söönud, et suudavad oma tahtmised nagunii läbi suruda, ja nad võivad ka Isamaale loota, kes mistahes pirukatüki peale kohe saba liputama hakkab.

Arvo Alleri pääs Riigikogu juhatusse tähendab, et demokraatiat hävitavate otsuste puhul enam konsensust ei tule ja ka Riigikohus ei saa võimulojaalseid otsuseid tehes enam juhatuse üksmeelele viidata, nad peavad arvestama, et opositsiooni esindaja nüüd enam parlamentarismi hävitamist ei toeta.

Lõppenud istungärgu ajal tõsiseltvõetav opositsioon sisuliselt tasalülitati. Nüüd on lootust, et riiklikku hukatust vastustavate poliitiliste jõudude hääl pääseb taas ka parlamendis kuuldavale.

Uued Uudised