19.05.2017
Indrek Neivelt
Enne Rail Balticu rajamist võiks valitsus teha pilootprojekti, mis näitaks ära, milline on üldse nõudlus Tallinna – Riia vahelise raudteeühenduse järele. See on väga väike kulu võrreldes sellega, mis meid ees ootab, kirjutab pankur Indrek Neivelt oma blogis.
Avaldame Neivelti blogipostituse täismahus:
“Vahetan kasumliku firma kahjumliku vastu.” Selliselt kõlaks kuulutus meie viimaste aegade majandusotsuste üle. Kahju küll aga praeguste märkide juures oleme me kõik üheskoos tegemas sellist tehingut, kus vahetame kasumliku firma kahjumliku vastu. Nimelt plaanib valitsus erastada kolmkümmend protsenti Tallinna Sadamast. Lõplik sadama müügihind kujuneb pakkumiste käigus aga kolmekümne protsendi hind on suurusjärgus kakssada miljonit eurot. Rail Balticusse investeerime me summad, mis jäävad 270 miljoni ja 600 miljoni vahele. Aga võib juhtuda, et investeerime ka miljardi või rohkem. Ehk sisuliselt vahetame me osaluse Tallinna Sadamas osaluse vastu Rail Balticus. Ja rahast tuleb veel puudu ning peab juurde laenama.
Seda on valus vaadata mitmel põhjusel. Viimane põhjus tuli välja alles hiljuti. Nimelt teatasid soomlased, et nemad oleks huvitatud Tallinna Sadama aktsiate ostmisest. Soomlased ei taha tulla Rail Balticu aktsionärideks ega isegi mitte garanteerida kaubavoogusid. Küll aga tahavad nad osta osalust firmas, mis reaalset, mitte sotsiaalmajanduslikku kasumit toodab. Kurioosne on siin, et vastavalt äriplaanile ehitame me uue raudtee suuresti nende kauba vedamiseks.
Kas ainult mulle tundub, et soomlased on meist siin kogenenumad ja targemad? Miks nemad ei arvesta sotsiaalmajanduslikke eurosid ja eelistavad päriseurosid? Tasuvusarvutuse järgi pidi nende tulu võidetud aja näol olema ju lausa miljard. Kas tõesti meie valitsejatele ei tundu, et midagi on sellel pildil valesti?
Olen teinud mitmeid ettepanekuid seoses Rail Balticuga finantseerimisega. Alates aktsiate müümisest erainvestoritele kuni kaubavoogude garanteerimiseni. See, mis on normaalne praktika igasuguste investeerimisprojektide puhul, ei sobi kahjuks meie valitsejatele.
Aga veel on kasutamata mitmeid häid tavasid, mida kasutatakse investeerimisobjektide hindamisel. Näiteks teeme pilootprojekti nagu on kombeks eraettevõtluses. Ka Ernst & Youngi konsultandid pakuvad kaubaveo puhul välja pilootprojekti idee. See on väga hea ettepanek, mida tasuks laiendada. Käivitame pilootprojekti ka reisijateveo hindamiseks.
Pilootprojekt: Tallinn-Riia 35 euro ja kahe tunniga
Vastavalt uuringule on reisijateveo prognoos 2035 aastal:
Tallinn-Riia: 628 tuhat reisijat aastas ehk keskmiselt tuhat seitsesada reisijat päevas
Tallinn-Pärnu: 461 tuhat aastas
Pärnu Riia: 158 tuhat aastas
Täna sõidab Lux Expressi buss Riiga hinnaga 17 eurot pilet. Neil on ka kallim klass piletihinnaga 35 eurot. Olen seda bussi viimastel aastatel mitu korda kasutanud nagu ka lennukit. Mina ei usu, et 38 euro ja kahe tunni sõiduga oleks iga päev üle tuhande reisija. Paljud usuvad ning ütlevad, et see on usuküsimus. Selleks, et kumbi osapool ei saaks viidata usuküsimusele, olekski hea võtta kasutusele pilootprojekt.
Võtame pooleks aastaks rendile ühe 200-kohalise lennuki ja paneme selle sõitma ainult Tallinna ja Riia vahel. Ja pileti hinnaks on 38 eurot. Või 35 eurot. Ja organiseerime mugavad bussid lennujaamast kesklinna. Päevas jõuaks see lennuk teha viis-kuus ringi ja vedada ära kaks tuhat reisijat.
Vastavalt Ernst & Youngi analüüsile (aga ka tegelikkuses) on lennuaeg ja rongiga sõidu aeg kahe linna vahel praktiliselt sama ehk veidi üle kahe tunni. Ka kiirrongil tuleb läbida turvaväravad. Nii nagu lennukiga sõidu puhul. Ka selles osas on sõit sarnane.
Vaatame, kuipalju on kahe tunniga ja sellise hinnaga reisijaid. Olen nõus, et rongiga sõita oleks veidi mugavam aga hinnatundlikkuse saaks teada. Kui lennukid oleksid kogu aeg täis, siis on äriplaani tegijatel õigus.
Pärast seda eksperimenti oleme kõik äriplaani osas palju targemad. Siis ei saa enam kumbki osapool öelda, et tegemist on usuküsimusega. Ja see kulu on olematu võrreldes kuluga, mida me planeerime praegu raudteesse investeerida. Näitame Euroopa Liidule, kuidas tuleb heaperemehelikult meie ühist raha kasutada.
See on väga väike kulu võrreldes sellega, mis meid ees ootab. Tegemist on ikkagi läbi aegade riigi suurima investeeringuga. Ja selleks võtame me laenu ja müüme osalust kasumlikus ettevõttes.
Ja veel võiksime mõtelda, miks soomlased eelistavad päris, mitte sotsiaalmajanduslikke eurosid.
Foto: Toomas Tatar / Postimees