Meedias käib Kaja Kallase rehabiliteerimine: “tahan olla solvunud, aga ei suuda seda välja pidada”

„Nii nunnu!“ kirjutab keegi kommentaator artikli alla, kus kirjeldatakse, kuidas Kaja Kallas riigikantselei töötajatele peetud tänuüritusel nutma puhkes. Aga kui palju on eesti rahva seas neid inimesi, kes Kaja Kallase tegevuse pärast on pidanud päevast päeva pisaraid valama, sest nad ei saa oma eluga nendes maksuikkes enam toime…

Nüüd, kui peaminister pageb oma „töövilju“ nautimata Brüsselisse, on ühtäkki Eesti meediamaastikul, mis on seni olnud peaministri suhtes üsna kriitiline, tekkinud Kaja Kallase ümber kummaline pugejalik lipitsemislaine. Ei saagi aru, kas selle on tinginud tõepoolest lõpmata kergendustunne, patukahetsus või midagi muud.

Igatahes ilmuvad üksteise järel artiklid, mille toon on valdavalt ninnutav, piirideta poolehoidev, kriitikavaba, stiilis „lahkunust halba ei räägita“.

Nagu poleks Eestile kahjulikke otsuseid selle kolme ja poole aasta jooksul tehtudki, justkui polekski majandus vabalangusesse lastud, nagu polekski vahepeal avalikuks tulnud tema pereäri idaraha skandaalis.

Kaja Kallas jätab endast maha pere- ja lastevaenuliku poliitika, hoolimatuse ühiskonna haavatavamate liikmete suhtes, lõpmata maksukoormuse, millele ta valimiste eel ei julgenud mandaati küsida, suur hulk teisi valesid, sõjapaanika õhutamise, radikaalse rohehulluse… ja suure hulga anekdootlikke tsitaate, mis viitavad nii tema ebakindlusele kui ka ebakompetentsusele. Ta on inimene, kes mängis Eesti edu mõne aastaga totaalselt maha.

Parteikaaslase Valdo Randpere kaitsekõne Eesti Päevalehes on üks asi, aga kui Raimond Kaljulaid võrdleb Kaja Kallast Ferrariga ja rahvast Škodaga, siis ajab asi ikka kõvasti üle. Ja nüüd avaldab Õhtuleht kaheküljelise posteri naeratavast diivast.

Läbivalt kajab nendes lõpuintervjuudes hoiak – “fine, saite must lahti, nüüd läheb kõik heaks”. Selles vaatab vastu piiritu edevus ja eneseimetlus. “Ma tahan olla solvunud aga ma ei suuda seda välja pidada,” tunnistab ta Õhtulehele, kus intervjueerija teda lausa sinatab põhjendusega, et „nad on eakaaslased“.

Teisal rõhub ta oma soole püüdes näidata, kuidas tal naisena on raskem läbi lüüa. Nüüd on laua taga kõik mehed, olgu rahul, et ma neid ei sega, on ta öelnud järgmisele väljaandele.

Ta ei ole siiamaani aru saanud, miks teda, keda välismaal austatakse tema euroopameelsuse pärast, kodus ei osata talle meelepäraselt hinnata. Ta käitub nagu laps, kes soovib saada rohkem tunnustust.

Aga põhjust ei ole üheski otsas. Siin ei aita ka praegu meediapildis käiv rehabiliteerimine.