Eestis napib tõelisi riigimehi, riiki valitseb hall keskpärasus koos eneseupitamisega

See, et Eesti majanduses asjad nii hullud on ja võimuseltskond üritab pinnal püsida uute maksude lisamisega, näitab, et need, kes asjade üle otsustavad, on paremal juhul keskpärased ametnikud. Ametist ilma jääval rahandusministril Mart Võrklaeval ei tõusnud populaarsuslagi rahva seas kunagi üle kümne protsendi…

Riigimeeste puudus Eestis on tingitud sellest, et juba ammu ei vastuta poliitikud riigi eest, vaid täidavad eurodirektiive. Nagu varem Moskvast, maksab nüüd kõrge käsk Brüsselist ja kohapeal ei tulegi midagi otsustada. Võimupoliitikud muutuvad narrideks, kelle teod on rumalad igal tasemel.

Kes tunnevad uusisamaalast Jüri Ratast, need teavad, et tegu on täiesti selgrootu poliitikuga. Samas tundub justkui tark tegu see, et ta kujundas endale välja “suunamudija imidži”. Tõepoolest, teda vaadatakse ja “laigitakse”, tal on suur fänniklubi ja ilmselt just see andis Ratasele piisavalt hääli, et pääseda Euroopa Parlamenti.

Analüütikud räägivad, et see ongi poliitika tulevik. Kuna siseriiklikult poliitikud enam ise midagi ei otsusta, pole neil vaja ka debatte selle üle, kuidas riigi elu joonele viia – selle asemel tuleb võtta tööle meeskond, kes filmib poliitiku “lahedaid” tegemisi ja paneb need sotsiaalmeediasse üles. Inimesed näevad ja mõtlevad – näe, oma poiss, tubli ja sportlik, talle annangi hääle.

Selline “valimiskampaania” võibki edaspidi tavaliseks saada, sest peale kasvab noor põlvkond, kes poliitikasse ei süvenegi, kes läheb kaasa selliste kampaaniatega nagu rohepööre, uurimata isegi seda, milline on selle majanduslik hind neile endile, ja kes valivadki neid, kes on “lahedad”.

Kes veidigi vanemaks saab, see oskab juba ka sellisele valimiskampaaniale hinnanguid anda. Nimelt ringleb sotsiaalmeedias klipp, kus Jüri Ratas hüppab ühel jalal trepist üles ja see trepp pole sugugi lühike. Esmane reageering on: vaat kus sportlik mees, kus on alles jõudu ja vastupidavust. Aga mõnedki kirjutavad kommentaarides: “Jüri, kas sa mõtled ka, mida sa oma põlvedele teed? Niimoodi mööda betooni üles hüpata ja veel ühel jalal? Mida su jalad pensionipõlves teevad?”

Ja need kommentaatorid tabavadki täppi: betoon tapab jalgu, seda ka tervematel ja tugevamatel inimestel, ja kui seda kogu aeg teha, on jalad ruttu tuksis. Asfalteeritud kergliiklusteede kõrval võib praegu näha mullapinnale sissesõtkutud jooksuradasid – paljude jalad ei kannata asfaldil joosta. Mida vanemaks, seda vähem tahaks betoonil kasvõi jalutadagi.

Popp Jüri seda teed lähebki. Kui ta kord pensionile läheb, ei hüple ta sugugi kitse kombel kergelt mööda astmeid, vaid ägiseb kepiga kõndides. Ja see, et ta praegu sellest aru ei saa ja teeb oma poliitilise karjääri nimel rumalusi, mis teda sandistavad, näitab, et realistlikku mõtlemist tal pole. Ja kui seda pole enda juures, siis ammugi mitte riiklikus poliitikas.

Ainult et riigitüüri juures sandistavad sellised poliitikud ka riigi ja rahva.

Uued Uudised