Liberaalsel Euroopal pole enam vaba hinge

Räägitakse, et liberaalide ja vasakpoolsete juhitavas Euroopa Liidus süveneb totalitarism. Kuigi paljudel tuleb selle sõna peale silme ette Stalin või Kim, ei pea totalitarismil olema vuntsid või rasvunud nägu. Tänapäeva totalitarism luuakse pealtnäha demokraatlike seaduste ja regulatsioonidega, mis pikemas perspektiivis hakkavad kujundama iga kodaniku elu ja seda üksikasjadeni.

Euroopa Liidus on juba väga hästi näha, kuidas Norrast Portugalini ja Ungarist Iirimaani pannakse ühesuguselt paika majade soojustamine, prügi utiliseerimine, heinamaade niitmine, vaenuilmingutele reageerimine, laste kasvatamine, autodele kehtivad nõuded, jne, jne. Isegi riigid ja rahvad peavad ühtselt ja ühesuguselt mõtlema, nagu Põhja-Koreaski. Kui ei mõtle, võetakse raha ära, nagu Ungarilt.

Kui kõik asjad on viimse detailini ära reguleeritud, siis ei pea inimene enam mõtlema, vaid ainult reegleid täitma. Kaovad tema loovus, mõtlemisvajadus, isegi ohutunnetus (sest kõik on turvaliseks ära lihvitud), samuti emotsionaalsus – kaob hing. Inimesel puudub vajadus olemasolevat tunnetuslikult hinnata, sest propaganda järgi on kõik korras, tuleb ehk ainult peenhäälestada.

Lääne-Euroopas sorteerivad inimesed prügi juba täiesti masinlikult. Nad teevad kõike õigesti, panevad jäätmed vastavalt kategooriatele õigesse kotti ja asetavad õigesse kohta – aga nagu on juba tähele pandud, ei mõtle nad enam selle tegevuse vajalikkusele, ei mõtle maadele, kus prügi lendab loodusesse (kui nad just filme ei vaata), neid ei huvita utiliseerimine – sest nad teavad, et see on ka ära reguleeritud. Inimese ja prügi suhe on automaatne.

Või teine näide – sooline võrdõiguslikkus. Lääneriikides on see viidud seadustesse, seal on kirjas mõõdikud, kuidas tuleb see tagada, on inimesed, kes tegelevad selle elluviimisega, on protseduurid, kuidas tagada sooline võrdsus näiteks ametikohtadel – aga keegi ei mõtle enam naistele (kelle jaoks enamasti seda tehakse) emotsionaalselt. Keegi ei mõtle enam neile naistele, kes tegelikult hädas on, sest kõik teavad, et mehhanism töötab, otsib kitsaskohti ja paneb asjad paika. Tegelikke, reaalseid naisi ja võrdõiguslusmehhanismi enam ei seostata. Feministid on saavutanud selle, et nooremate põlvkondade mehed isegi ei mõtle naistest enam kui abivajajatest, keda peaks ka igapäevaelus märkama, vaid peavad neid semudeks, keda kaitseb “kurjade diskrimineerimise” eest riiklik süsteem.

Paljud liberaalide võitlused on hüsteerilised (kliimavõitlus), kus inimesed ei saa tegelikust olukorrast arugi, vaid lähevad kampaaniaga kaasa, küttes ennast üles ja hävitades oma tasakaalu. Enamik võitlusi peetakse mugavustsoonist – heaks näiteks on Rootsis filmitud klipp, kus juhuslikelt inimestelt küsitakse, kas nad oleks valmis majutama enda juurde migrante. Kõik vastavad jaatavalt. Siis kutsub reporter enda juurde noore araablase ja palub see kohe enda juures ära majutada. Kümnekonnast inimesest ainult üks lubab hakata tegelema sellega, et noormees saaks peavarju, kõik ülejäänud leiavad kohe põhjenduse, miks nad ei saa pagulast enda juurde võtta.

See on läänelik silmakirjalikkus, kus elatakse ametliku ideoloogia järgi, selle nõudel käiakse väljas ka loosungitega “Refugees, welcome!” ja “Wir haben Platz”, kuid tegelikult ise migrantide poputamisest osa ei võeta, see jäetakse riigi ja ühiskonna kaela. Kunagi palus Milaano linnapea sellised inimesed enda kabinetti, andis paberilehed ette ja palus kirja panna, kui palju illegaale nad enda juurde võtavad.

Inimesed ei näe ega tunneta paraku totalitarismi saabumist. Nõukogude ajal aeti rahvas kolhoosidesse ja et nad seal püsiksid, ehitati kolhoosikeskustesse “kõigi mugavustega” kortermajad. Inimesed lahkusid maakodudest, et elada sooja vee ja vanniga korterites, kus naabrite saabumine kajas kogu trepikojas – seda peeti progressiks, kuigi tegelikult oli tegu küüditamisega ühest elulaadist teise. Nüüd üritab liberaalne režiim teha sama nn 15-minuti-linnade kaudu, kus inimesed kinnistatakse luksuslikesse ja hea teenindusega getodesse. Sama toimub näiteks kiibistamisega, mille puhul noored põlvkonnad on uhked, et saavad käevibutusega büroouksed avada, samas kui kõik tulevikufilmid hoiatavad, kuidas kiibi abil saab inimesi jälitada – juhul, kui nad režiimile ebameeldivaks osutuvad. Totalitarism võtab enda kasutusse kõik kaasaja kõrgtehnoloogilised tippsaavutused, et ühiskonda ja tema meelsust kontrolli all hoida.

Läänemaailmast kaob vaimsus, kaob hing, sest inimesed võõrduvad mõtlemisest, otsustamisest, ka eksimisest (mis ongi enamasti edasiviiv nähtus), kõigest sellest, mis teeb neist inimesed. Kaasaegne ühiskond toodab roboteid ja muudab ka inimesed poolrobotiteks, keda varsti asendab tehisintellekt.

Totalitarismi kohalt muutub liberaalne Lääs üha sarnasemaks Venemaale ja Põhja-Koreale. Kremli ja Phönjani loodud sõnavabaduseta tsensuuriühiskond on näide sellest, kuhu viivad ja kus lõpevad Läänes üha karmistuvad vihakõneseadused.

Vaba hinge ei kohta enam Eestiski – seda on näha sellest, kui leplikult võetakse vastu inimesi kerjusteks muutvad maksutõusud ja võeti vastu loomulikku peremudelit hävitav “abieluvõrdsusseadus”, kui ükskõikselt suhtutakse ühiskonna venestamisse, kui lihtsalt andestatakse petmine enne valimisi, kui maksutõusudest ei räägitudki…

Uued Uudised