21.07.2024
Ungarlased 1956 aasta Budapestis sama vaenlase vastu võideldes
Kujutage ette olukorda, kui Venemaa võtab Eestilt saared, siis mitu aastat pommitab meie linnu, okupeerib osa territooriumist, paneb seal kinni eesti koolid, tuhanded eestlased saadetakse Siberi vangilaagritesse, veab Venemaale välja palju eesti lapsi, hävitab meie taristut ja elektrijaamu, põletab maha lastehaiglaid koos vähihaigete lastega, okupandid aga vägistavad naisi ja lapsi.
Tsiviliseeritud maailm aitab meid, k.a. Ukraina – saadab relvi, vabatahtlikke, raha, tehnikat, välihaiglaid, kehtestab agressorile sanktsioonid jne.
Ja äkki hakkab näiteks Läti president sõitma mööda Putineid ja teisi temalaadseid diktaatoreid, selleks Eestilt ja kogu Euroopa ühenduselt nõusolekut küsimata. Venemaa nõuab Eesti neli maakonda endale – Ida-Virumaa, Harjumaa jne, nõuab meie riigi täielikku desarmeerimist, liitlaste lahkumist ehk eestlaste absoluutselt kaitsetuks jätmist. Eesti riigikeeleks saab vene keel. Sealjuures Läti saab selle eest endale odavat vene naftat ja gaasi ajal, kui kõik teised riigid ennast rohehullusega ruineerivad.
Eestlased ja nende liitlased on nördinud – kuidas siis nii, mingi lätlane sõidab ringi ja pakub Eesti käest küsimata terroririigile rahukõnelusi, väga hästi teades, et agressori tingimuseks on Eesti olulise osa loovutamine Venemaale ja eestlaste kui rahvuse sundlõpetamine, eesti riigist ja selle osalusest rahvusvahelistes organisatsioonides rääkimata.
Õnneks on Läti väärikas riik, see on meie sõsarrahvas ja sellise sigaduse peale nad ei tulegi. Aga Ungari, eestlaste hõimuvelled, isegi pärast mitmekordset vene verist okupatsiooni tulid paraku sellele mõttele. Et „rahu nimel“, „inimelude nimel“ tuleb kapituleeruda kõiki rahvusvahelisi leppeid ignoreeriva bandiitriigi ees. Et ükskõik mis lipp lehvib Pika Hermanni kohal, peaasi et sõda ei oleks.
Aga minul ei ole ükskõik, mis lipp seal lehvib. Sest lipp on millegi suurema, millegi olulisema sümbol, kui pelmeene täis kõht ja vene raha peal vegeteerimine, isegi konservatiivne.
Huvitav, miks Orbán arvab, et ka uuel kokkuleppel Ukrainaga, isegi kui ukraina rahvas loobuks suuremast osast oma iseseisvusest, loobuks oma väärikusest, keelest, ajaloost, lastest ja osast territooriumist, oleks kindlam tagatis, kui näiteks oli Budapesti memorandumil? Mis jama te siin nüüd ajate?
Budapesti memorandum on Ungari pealinnas 1994. aasta 5. detsembril USA, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Venemaa Föderatsiooni poolt allkirjastatud kokkulepe Ukrainale antud julgeolekutagatiste kohta seoses Ukraina liitumisega Tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Hiljem liitusid memorandumiga Hiina ja Prantsusmaa. USA, Venemaa ja Suurbritannia kohustusid, kooskõlas Helsingi lõppaktiga, austama Ukraina sõltumatust, suveräänsust ja olemasolevaid piire. Memorandumi tulemusena loovutas Ukraina aastatel 1994-1996 Venemaale oma territooriumil asunud tuumarelvade varud, mis olid 1994. aastal maailmas suuruselt kolmandal kohal.
Mis oli edasi, te mäletate isegi: USA, Suurbritannia, Hiina, Prantsusmaa garantiid ja tagatised lendasid prügikasti, Venemaa omadest rääkimata. Venemaa võttis jõuga juurde suured Ukraina tükid ja trügib edasi, tappes juba üle miljoni inimese.
Ja nüüd siis Orbán tahab korraldada deja vu olukorra, samade vanade tuttavatega. Mida maksaks uus paberilipakas?
Objektiiv avaldas täna Ungari peaministri kantselei 12. juulil Euroopa Ülemkogu presidendile Charles Michelile saadetud ülevaate Viktor Orbáni Ukraina rahu sobitamise kõnelustest, „mida ta pidas Ukraina, Venemaa, Hiina, Türgi riigijuhtidega ja president Donald Trumpiga.“
Igaks juhuks täpsustan, et hetkel on USA president siiski Joe Biden. Aga see kõigi endiste tituleerimine „presidentideks“, isegi Kersti Kaljulaidi nimetamine presidendiks, on mingi koitanud õukonna etiketi rudiment. Kuid see pole hetkel oluline.
Orbán pöördub:
„Ma isiklikult olin tunnistajaks, et sõdivad pooled soovivad vastasseisu otsustavalt süvendada ja kumbki neist ei soovi teha relvarahu- või rahukõneluste algatust. Mille tõttu võib eeldada, et pinged ei vähene ja sõja osapooled ei otsi võimalusi vastasseisu lahendamiseks ilma märkimisväärse välise sekkumiseta.“
Tegemist on tõsise veaga. Mõlemad pooled on valmis rahuläbirääkimisteks:
Venemaa poolt sõnastatud läbirääkimiste tingimuseks on Ukraina poolt nelja oblasti loovutamine Venemaale, desarmeerimine ja poliitiline ning rahvuslik suitsiid. Seda kuulutatakse uueks Suureks Pobedaks ja püstitatakse kohe vana tuttav loosung „Võime korrata“. Siis juba järgmises kohas.
Ukraina tingimus on vene röövvägede väljaviimine hõivatud territooriumidelt ja kõigi sõjakahjude kompenseerimine Ukrainale, kuigi on raske ette kujutada, kuidas on võimalik konverteerida mingiks kompensatsiooniks sadade tuhandete mõrvatud ukrainlaste elusid ja nende lähedaste kannatusi.
Viktor Orbán võib ju tahta ja tal võivad ju olla Eestis selles küsimuses ka tulised pooldajad, aga isiklikult minu jaoks on siin üks nüanss: armastades Ungarit, selle keelekõla ja eriti ungari muusikat, ka pidades sügavalt lugu oma maa ja kultuuri, oma rahvuse eest ja migratsioonilise okupatsiooni vastu seisvatest ungarlastest, ei soovi ma, et neid häbistaks liider, kes tahab otsustada Ukraina saatuse üle üle ukrainlaste pea.
Ivan Makarov
MEEDIAVALVUR: eestlased ei tohi rääkida oma emakeelt umbkeelse juuresolekul?