Kliimavõitlejate ja looduskaitsjate vahele tuleb joon tõmmata, need mõisted ei kattu

Hukatusliku rohepöörde ajal tahetakse näidata, nagu kaitstaks kliimameetmetega keskkonda ja loodust, kuid see ei vasta tõele – rohepööre on poliitilis-ideoloogiline pseudoteaduslik algatus, mille tagajärjel loodus küll kaitstud ei saa.

Seda on Eestiski näha – needsamad võimujõud, kes viivad ellu rohepoliitikat, kiidavad heaks ja ehitavad edasi läbi ennast Eesti rabade närivat Rail Balticut; nad on katnud põllu- ja heinamaid päikesepaneeli-“metsadega”, nad kavandavad mere- ja maastikuvaadetesse tuulikerägastikku, plaanivad juba kaevandusi fosforiidialale, kus pidavat maapõues olema ka akudes kasutatavaid haruldasi muldmetalle…

Võideldakse küll mingi abstraktse CO2-ga, kuid poodides on jätkuvalt kogu kaup kiles ja maailm saastub plastikust, samas kui kullerifirma DPD teatab, et tema toovad pakid kohale “roheliselt” – kuigi pakk on ohtralt kiletatud. Pseudorohelisteks on hakanud pangad, telekomifirmad ja ei tea kes veel, kuigi sageli ei saa aru, milles nende ökoloogilisus tegelikult seisneb.

Eesti oli veel 1990. aastatel maa, mille metsadesse ja rabadesse tuldi välismaalt rõõmuga, aga praegune “arengu” ja raielankidega kattunud Maarjamaa küll loodusturisti siia ei meelita. Praegune võimuliit teatas kliimaministri näol küll rabade päeval soode taastamisest, aga samas hävitab ta Nursipalus, Soodlas ja Rail Balticu trassil meeletult palju loodusmaastikke.

Rohepööre ei ole looduskaitse, vaid on ideoloogiline projekt, mis rapib ka loodust ja hävitab keskkonda. Samas on see väga mugav variant näidata oma olematut keskkonnasõbralikkust ja olla “roheline” tugitoolist püsti tõusmata.

Uued Uudised