22.07.2024
Eesti p.residendil on kama kaks, kellega koos pildile jääda ja keda ministri kohale kinnitada. Peaasi et tema mitme autojuhi ja kokaga kantselei saaks kätte aastas umbes sama palju, kui vanatühi Põhja-Eesti pangast pihta pani, pluss igasugused lisaeraldised, et kunagine hiirte piinaja saaks Austraalias nokklooma omaenda silmaga näha ja aidata Lõuna-Aafrika vazimbadel võidelda ebasoodsate jääoludega, nagu meie presidentik lubas Egiptuses toimunud kliimakonverentsil.
Toomas-Hendrik Ilves oli oma postil selles mõttes palju väärikam, et mitte öelda ninakam, iga matsiga pilti ei teinud. Alar Karis aga lasi ennast täna pildistada ikka sellise seltskonnaga, et… Aga kõik on suhteline, ja täna lasi p.resident end jäädvustada teiste hulgas ka Vladimir Svetiga. Kui Karis selle hommikuse kesiku ja samaõhtuse sotsiga ka kätles, siis oli ta assistendil loodetavasti käepärast ka salvrätik, nagu detektiiv Monki assistentidel.
Sest niivõrd libedat ja limast olevust nagu härraseltsimees sotssvet pole mu silmad sel sajandil veel näinud. Eelmisel sajandil juhtusin nägema küll, Narva kandis. Üks kalamees tõstis käe ja näppude vahel ta seal oligi. Väänles nii, et kohe kukkus käest korvi. Lampetra fluviatilis selline. Sõõrsuude klassist.
Seda, kuidas ta väänles vastates korduvale küsimusele, kelle oma on Krimm, on piisavalt kirjeldanud täna meedias niivõrd erinevad inimesed, nagu Mart Helme, Urmas Reinsalu ja Margus Tsahkna.
Mind Krimmi saatus huvitab, aga minu kodu-Eesti oma köidab veelgi rohkem. Ja see, kuidas Svet tollessamas saates vingerdas veel ka pronksiööde teemal, avaldas minule veel sügavamat muljet. Vahel tundus, et see pisike peenikese häälekesega mehike on mingi kohitsetud ja pealaest jalataldadeni hiirerasvaga õlitatud härjapõlvlane. Aga ei, pigem ikka jõesilm või merisutt.
Siin vaid üks videolõik tollest ojasilma verbaalsest akrobaatikast:
„See, kuidas pronkssõdur oli üle viidud… see oli väga… no üldiselt see ruineeris kogu dialoogi, mis enam-vähem üle kivide ja kändude toimus 1992. aastast ja viskas riigi tagasi, kuhugi sinna tagasi selle ühiskondliku dialoogi plaanis. Ma ütleksin kõigile nendele tegelastele… jääge mõttesse, idioodid, missuguses riigis me hakkame pärast elama! Ma isegi möönan, et võib-olla seal Tõnismäe väljak seal, see võib-olla ei ole ideaalne koht seal mälestusmärgiks Teises maailmasõjas langenutele ja nigu võib-olla võis seda üle viia väärikalt, austusavaldustega, arutades inimestega, kuid teha seda nädal enne 9. maid ööpimeduses, pettes inimesi, noh üldiselt selleks ilmselt – kusjuures ma ei saa aru, valimised alles toimusid, ta neid juba võitis – milleks ta seda tegi?“
Ma ei hakka seda isegi kommenteerima.
Palju õnne sellise ministri puhul, kallis eesti rahvas.
Ivan Makarov
nautigem ka videolõiku: