Kas eestlased tõesti ei vääri enam midagi muud kui pärisorjust?

Teisipäeval astub ametisse valetajate jätkuvalitsus, kes ajab käe hästi sügavale kogu ühiskonna taskusse, aga sel puhul kõlisevad vaid šampanjaklaasid, ei kostu nootigi rahva vihakisa.

Terve rahvas on justkui pimedusega löödud – need samad inimesed on juba üle kolme aasta valitsenud, kuid teevad nüüd uue kärpeplaani ja serveerivad endid kui riigi ja ühiskonna päästjaid. Jah, kriisid on kogu maailmas, aga enamik riike ei lahenda muresid ainult üha rohkema raha korjamisega riigialamate taskust.

Kaks ja pool aastat käib sõda Ukrainas ja alles nüüd ärkasid “päästjad”, leidsid 1,6 miljardit puudu olevat ning kehtestasid sisuliselt sõjamaksu. Kas see pole nende endi möödalaskmine? Oli aeg, kus kaitseväe juhataja Martin Herem teatas avalikult meedias, et Eestil olevat moona iga Vene tehnikaühiku jaoks piiri taga ning esmaspäeval kinnitas peaministriaseaine Kristen Michal Riigikogus, et kaitseväe arengus olevat kõik õigesti tehtud. Miks siis erakorraline sõjamaks?

Võimulolijad vassivad, valetavad, irvitavad ja keegi ei protesteeri. Miks on julgeolekumaks peidetud kolme kohta, mitte pole üks maks, mida saaks suunata just ja ainult kaitsevõimekusse? Mart Võrklaev juba lobises välja, et see raha läheb igale poole, aga peitusemäng käib edasi.

Häving on üleüldine. Firmad lõpetavad tegevuse või lahkuvad Eestist, märkides selle ühe põhjusena alati kõrged energiahinnad, aga oma odav põlevkivienergeetika hävitatakse ja asemele pakutakse kosmilist Nordpooli röövelektrit.

Ja midagi hullu on inimeste peades lahti. Maalehes rõõmustab eakas talunik, et Helmede suud olevat kinni pandud ja elu olevat nüüd hea, ikka nende võõramaiste põllutööliste kontekstis. Kas see mees ei mäleta, et Laulva revolutsiooni üheks kultuslauluks oli “Peatage Lasnamäe” ehk venekeelsete võõraste sisseveo lõpetamine? Aga nüüd on Lasnamäe levinud üle kogu Tallinna ning jõudnud nii linnavalitsusse kui riigivalitsusse, kus Kristen Michalil on koguni sotsist Krimmi-minister Vladimir.

Eesti rahvas justkui karjuks kooris, et ei vääri vabadust, peale väikese osa rahvuslaste. Tallinnas seisavad juba talibi väljanägemisega võõrad, kõrval õbluke kinnises moslemiriietuses naine, vait kui hiireke kassi läheduses. Küllap 1960. aastatel arvas ka Rootsi rahvas, et võõrad on head ja toredad, aga nüüd surevad nende lapsed juhuslikest kuulidest, sest rändlejatega saabunud Lähis-Ida klannimaffia lööb Rootsi tänavatel mõjuvõimu pärast lahinguid. Ei maksa kahelda, varsti surevad lapsed ka siin, sest me ei õppinud ei 300 000 venelase saabumisest okupatsiooni ajal ega õpi nüüdki mitte midagi.

See, mis Eestist järel on, see on pelk dekoratsioon: sinimustvalge Pika Hermanni tipus; oma riik ja riigiorganid, mis täidavad vaid Brüsseli eurodirektiive, nagu praegugi eelarvereegleid peaasjaks tõstes; 45 000 ruutkilomeetrit maad, mis venestub Ida-Virumaast Tallinnasse hämmastava kiirusega; eesti keel, mis kaob üha enam kõrvaletänavatesse ja kolkaküladesse…

Ei tunne enam ära neid inimesi, kes Stenbocki majas, Kadriorus ja Toompeal riiki mängivad: on justkui eestlased, räägime sama keelt, välimus ja liigutusedki sarnased, aga nad on väga võõrad, justkui tulnukad liiguks ringi. Aga meenutagem, rahvas ise, välja arvatud üks viiendik rahvusmeelseid, on nad sinna aidanud. Vihise, orjapiits…

Uued Uudised