27.07.2024
Jäneda inetud pardipojad
Täna sai siis käidud järjekordsetel Jäneda talupäevadel. Ilm on päikeseline, vahel tundub lämbe, aga on ka pilvi, nii et viibimine muinasjutulisel laadal oli täiesti talutav.
Kaks põhilist muutust, mis toimusid selles imeliselt kaunis Eesti kohas toimuvate talupäevadega nende aastate jooksul.
Esimene, ja peamine: väravas askeldav piletimüüja, kes on seal aastaid konutanud mingi väikse inetu pardipojana, suusamütsi laadne torbik peas, on muutunud uskumatult kenaks nooreks neiuks, kes naeratab alati, mind mu naisukesega nähes. Seda enam et piletijuttu ajan iga kord mina. Eelmine kord nõutasin ka sooduspiletit: „Palun, inimene ja pensionär!“ Seekord muidugi ka tahtsin soodust, sest nooremaks ei muutu meist keegi: „Palun, täiskasvanu ja rauk.“ Kusjuures pileteid väljastas meile tütarlapsele abiks olnud väga viisakas ja täpne poisipõnn, umbes viieaastane. No oli ikka tõsine, tähelepanelik ja kombekas inimene. Lahkudes tänasime ja neiu lausus: „Järgmise korrani!“ Kindel see, et tuleme ka sügispäevadel. Meid kutsuti!
Teine muutus, kurvastav: meid on alati esimesena tervitanud käsitööna valminud puumööbli pungil täis plats, seekord oli see aga tühi. Lettide vahel oli täna ka ruumi, ja need lüngad haigutasid, nagu tervete hammaste vahelt välja kukkunud kihvakeste kohad. Nii nägingi oma silmaga, kuidas meie eesti rahva suhtes vaenuliku valitsuse poliitika mõjutab väikeettevõtlust: nii mõnigi traditsiooniliselt osalenud kaupmees ei tulnud – kas laostus või siis pani lihtsalt oma talupäevade poe kinni, kuna kohalesõit, transport ja leti rent kaaluvad juba üle tulu. Et ei ole rentaabel. Alar Karis peaks teadma – ta ju mängis eelmisel sajandil ansamblis Rentaablus mingil pannil.
Muide, täna päeval pidi seal Jänedal esinema laadalistele Erich Krieger – vana hea Erich, edu sulle, ole kõva, nagu alati. Õhtul aga tuleb Anne Veski kord. Sinna ma küll ei lähe. Anne, vii oma verine Medvedevi orden vene saatkonna ette ja löö naelaga ukse külge. Või liimi sinna mõne möksiga, kui uks rauast on. Enne seda ei ole Sul mu kõrvadesse enam asja, hingest rääkimata. Vana Benno oleks võib-olla sulle sama soovitanud. Aga ma ei ole kindel, me enam ei suhelnud pärast seda, kui ka varalahkunud Ruja röövelmänedžer Jüri Altov ütles, et Benno tahtis Ruja hävitada ja filharmooniast välja visata. Ühe minu muusikaartikli pärast. Aga tutkit.
Aga Jäneda talupäevadel käin ma alati selleks, et näha eestlasi. See on koht, kuhu nad tulevad. Liik, mis peaks Punases raamatus olema. Eeskätt omaenda riigis, kus eestlasi vahetatakse välja vaimselt ja füüsiliselt dragkuiinitatud punanäriliste vastu.
Kuid mitte poliitikast ei tahtnud ma teile täna siin rääkida (Meri oskas vahel ilusti ennast väljendada, kuigi redutas putši päevil välisministrina Helsingis. Olime täna Jänedal pool tundi, jõudsime teha kõndides mõned klõpsud Meediavalvuri jaoks. Ja siis, kauaotsitud „Anu“ mureli istik kaenlas, erivärviliste õitega elulõngad kotis, pluss maailma kõige maitsvam suitsusink ja suitsukana, õnneks mitte haljal, ning Saaremaa puuviljaleib, pea kohal tiirutava laadalistega mehitatud helikopteri varju saatel, üle Piibe maantee pargitud vanasse Žigulli – ja konditsioneerita, avatud vuhisevate akendega, mööda puhast eesti külateed, viljakandvate põldude vahel, mööda armsatest eestlaste maakodudest koju. Istutama, kastma, rohima, millal siis veel – suvi!
Ilus eesti suvi on väljas!
Ivan Makarov
Kaunid hetked Jänedal:
SOTSIDEL RAHA OTSAS:
MIDA VALID, SEDA SAAD – AUS KAUP, EI MINGIT E-VALIMIST:
STENBOCKI SOOKVOOT:
PAUGUMOONA KAITSEVÄELE:
SULLE, SÕSTRASILMNE SINILIND:
TUBLID TÜDRUKUD:
KADRIORU OTTI KA NÄGIME:
ÜLLAR JORBERG ON IGAVEST MEIEGA:
AHH, OLEKS MUL AINULT KANNUSED:
MÜDNIPADA? MÜNDISABA:
NO NÄE, SÄÄREMARJA KA PAKUTAKSE:
KUS JANU KÕIGE SUUREM, SEAL ABIKÄED KÕIGE LÄHEMAL:
LEGENDAARNE AEDNIK AIVAR HAAK ISE:
ERNEST HEMINGWAY HIMSELF:
LEIDIS OMA ELDORADORADO:
KEITH RICHARDS PENSIONIL:
GIRLS, GIRLS, GIRLS:
JÄNEDA KATLAKÜTJA PERRE TULEB LISA:
