28.07.2024
“No ja kus neil see “jumal” siis on, Serjoga?
Paistab, et Eestis on lõpule jõudmas arutlemine teemal, mis oli pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale aegajalt kerkinud meedias ja eriti teravaks muutunud pärast Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusukiriku metropoliit Jevgeni (nüüdselt juhib ta siinset moskoviitidele allutatud kirikut virtuaalselt Venemaalt, nagu Ivanov juhib sealt oma „Koos“ jõuku) kenakest kavatsust osaleda putinistliku liikumise KOOS/Vmeste valimiseelses ürituses Toompeal, ja veel tulisemalt pärast seda, kui Venemaa patriarh Kirill kuulutas agressiooni „pühaks sõjaks“, kehtestas kõigile Moskva patriarhaadi alluvusega kirikutele kohustuslikku palvet „Venemaa võidu eest“ ja lubas sisuliselt sadistidele, mõrtsukatele ja vägistajatele andestust ja sattumist paradiisi, sest nad võitlevad kodumaa eest.
Tsiviliseeritud inimese jaoks ei ole siin küsimustki: Eestis tegutsev kirik ei saa edaspidi alluda inimsööjalikule keskusele fašistlikul Venemaal. Punkt.
ERR avaldas 25. juulil uudise „MPEÕK lahkumist Moskva alt toetab kolmveerand eestlastest ja kolmandik mitte-eestlastest“, mis võikski panna punkti sellele loole.
„Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) eraldamist Moskva patriarhaadist peab õigustatuks 60 protsenti Eesti elanikest, kuid venekeelse elanikkonna toetus sellele jääb alla kolmandiku. Riigikantselei tellimusel korraldatud uuringu küsimusele, kuidas nad hindavad väidet, et MPEÕK lahtisidumine Moskva Patriarhaadist on õigustatud, kuna viimane toetab Venemaa sõjategevust Ukrainas, vastas “Nõustun täiesti” 57 ja “Pigem nõustun” 20 protsenti eestlastest ehk kokku 77 protsenti. Väitega ei olnud nõus kaheksa protsenti eestlastest, 15 protsendil seisukoht puudus. Venekeelsetest nõustus selle väitega täielikult 20 protsenti ja pigem nõustus üheksa protsenti vastanutest. Samas ei olnud sellise väitega üldse nõus 40 protsenti ja pigem ei olnud nõus 12 protsenti muust rahvusest vastanutest. Kõigist küsitletutest nõustus täielikult MPEÕK kiriku eraldamisega Moskva patriarhaadi alt 44 protsenti ja pigem nõustus 16 protsenti, üldse ei olnud nõus 17 ja pigem ei olnud nõus kuus protsenti vastanutest. Ühiskonna eri rühmadest oli kõige suurem toetus MPEÕK alluvuse muutmisele üle-75-aastaste vanuserühmas, kõrgema haridusega inimeste ning Põhja-, Lõuna- ja Kesk-Eesti elanike seas. Suurim vastuseis sellele oli Kirde-Eestis,“ vahendab ERR.
Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud küsitluses osales 1502 vastajat, kes olid 15-aastased või vanemad, küsitlus toimus 12.-18 juunini.
Mõnede meie kohalike mitte-õigeusklike aktivistide reageering oli traditsiooniline, võib isegi öelda et eelmiste avalduste copy-paste (vanasti öeldi, et läbi kopeeri): maha riik, kes tallab oma malmist saabastega inimkonna tähtsaimat vabadust – nimelt usuvabadust, mis kaalub üle ka seda, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni kohal.
Siinkohal on nende ennast kõige õigemateks kristlasteks pidavate tegelaste retoorika sama loogika ja emotsionaalse ülesköetuse täidisega, nagu ka LGBT aktivistide oma: maha kõik, mis takistab ja kes takistavad samasooliste seksimist!
Kusjuures mitte keegi ei sega samasoolistel seksida ja usklikel palvetada, mitte keegi ei pane kätt ette, aga mis siis: peaasi et saaks järjekordset anateemi maha hõigata.
Juba pikemat aega on Eestis käinud see üsna kohatu kähmlus Moskva patriarhaadi alluvuses õigeusukiriku ümber. Eriti narr oli selle küsimuse tirimine Riigikogu saali, kuigi tegemist on ju puhtal kujul täitevvõimu, eeskätt siseministeeriumi pädevusega. Ja tegelikult on selles küsimuses kõik ülimalt lihtne ja selge.
Eesti praegused võimud, kellesse kiindumust ja kelle suhtes truualamlikkust võib allakirjutanule ette heita vast mõni igas mõttes degenerant või siis autu vassija, tundsid täiesti õigustatud huvi selle vastu, miks Ukraina rahvast hävitava fašistliku riigi üks võimuharudest (Kremli võimuga kokkukasvanud Moskva patriarhaat) teeb Eesti ehk ka EL-i ja NATO territooriumil inimvihkajalikku propagandat ja mõjutab religiooni võimalusi kasutades Eestis elavate tuhandete inimeste meelsust agressiivsuse poole.
Mitte keegi Eestis ei nõudnud Moskva patriarhaadi siinsetelt alamatelt, et nad loobuksid Jeesus Kristusest, traditsioonidest, kirikutest (mis olid muide nõukogude okupatsioonivõimude poolt eesti usklikelt jõuga ära võetud ja Moskva patriarhaadile üle antud) jne. Lihtsalt oodati loobumist administratiivsest alluvusest genotsiidisõjas aktiivselt osalevale välisorganisatsioonile.
Ühelt poolt võib lahti läinud kisa, mis kasvas üle igapäevaseks nurinaks olla seletatav teatud kallutatusega Kremli suunas, mingisuguse vaimse või kogunisti materiaalse huvitatusega. See on juba hoopis teine teema, las nad siis praegu olla.
Mind aga hämmastab see loodetavasti ebapädevus (ei taha ju uskuda, et seda tehakse sihilikult), millega mõned siinpool piiri ristavad administratiivset alluvust kristliku usuga, samastades patust Venemaa patriarhi Kristuse tahte ja stavropigiaalsust jumalausuga. Praegu räägime me stavropigiaalsuse statuudi lõpetamisest siinsete vene kirikute jaoks. See on kõigest otsene alluvus hetkel patriarh Kirillile, muud midagi, see pole mingi õigeusu kui religiooni alfa ja omega.
Kui uurida vene akadeemilisi allikaid, siis „stavropigiaalsus“ on kõigest staatus, mida omistatakse õigeusklike kloostritele, suurkloostritele ehk „lavradele“ ja vennaskondadele, ka katedraalidele ja vaimulikele koolidele, mis – palun siin tähelepanu – „teeb nad sõltumatuks kohalikust eparhiaalsest võimust ja allutatuks vahetult patriarhile või sinodile“.
Nii et stavropigiaalne on lihtsalt mõne usuasutuse kõrgem (administratiivne) staatus võrreldes teiste kirikutega. Sõna ise põlvneb kreeka keelest: σταυροπηγία, sõnast σταυρός – „rist“ + πήγνυμι – „püstitama, heiskama“. Stavropigiaalsetes kloostrites „püstitasid patriarhid risti omaenese kätega“. Nii väidavad teoloogilised allikad, kuigi ausalt öeldes ei kujuta ette kogukat patriarhi rjasas libeda kirikusibula peal rasket risti püstitamas.
Mõned kohalikud mitteõigeusklikud kristlikud aktivistid süüdistasid pärast MPEÕK lahtisidumist Moskva Patriarhaadist käsitlenud küsitluse tulemuste avalikustamist eesti riiki püha eraomandi ründamises. Kuna seda kõike tehakse säutsudes, bolševistlike loosungite ja lööklausete vaimus, siis tuletaks meelde, kuidas Moskva patriarhaat tuli Eestisse koos tankide ja tääkidega ning võttis eesti kirikud endale.
Eesti kristlased, konfessioonist sõltumata, peaksid praegusesse diskussiooni laskudes ikkagi tundma omaenda riigi ajalugu. Seda, kuidas Moskva Patriarhaat nõukogude okupatsiooni ajal iseseisva, Konstantinoopoli Oikumeenilisele Patriarhile alluva EAÕ Kiriku endale allutas.
Selle huvitava artikli ajakirjas Kultuur ja Elu saatis mulle lugupeetud konservatiiv Henn Põlluaas, mille eest talle suur tänu, praegustele kurvastavatele lahkhelidele vaatamata.
Kõigepealt mõned lõigud:
„Eesti ja läti õigeusklikud kuulusid Riia Piiskopkonda, mille valitsus asus Tartus. 25. veebruaril 1919 tõid Eesti saadikud piiskopkonna nõukogu Tartust Tallinnasse Pikale tänavale majja nr 64.
Esimeseks eesti soost piiskopiks oli Paul Kulbusch, vaimulikunimega Platon, kes pühitseti piiskopiks 31. dets 1917. Kommunistide poolt jõhkralt mõrvatud… Piiskopiks nõustus ta saama eesti õigeusklike palvel. Esimese ülemkarjase liturgia pidas piiskop Platon 1. jaanuaril 1918 Issanda Muutmise Peakirikus Tallinnas. Talle kingiti eesti rahvusvärvides teenistusrõivad: valgel taustal sinised äärised ja mustad ristid. Kuigi okupatsioonivõimudelt oli reisimisluba raske saada, õnnestus piiskop Platonil 1918 sügiseks pidada jumalateenistusi 35. Eestimaa koguduses. Reisikaaslased on meenutanud, kui huvitav oli piiskopiga öösel tähevalgel sõita, sest Platon tundis hästi astronoomiat ja kirjeldas peensusteni taevas siravaid tähti. Võitlusele Eesti iseseisvuse eest pühendas piiskop Platon oma mõjuvõimu ja isamaa-armastuse. Ta võttis osa Eesti Maapäeva tööst. Kujunenud olukorras otsustas õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond tegutseda koos. Koostegutsemise algatus tuli pastor dr Traugott Hahnilt, kes oli Tartu Ülikoolis teoloogia professor. Piiskop Platon lausus koostegutsemist kommenteerides nii: “Kui rasked ka poleks ajad, mis Jumal on meile saatnud, ometi on see täis õnnistust, sest nüüd saame me mõistma rohkem kui kunagi enne, mida oleksime juba ammu pidanud aru saama – nimelt, et kõikvõimalikke erinevaid nimesid kandvate uskude vahel on vaid inimeste ehitatud seinad. Kõrgel üle nende seinte on Jumal oma aujärjel – ja tema on meie kõigi taevane isa.” Punased olid Tartus võimul kaks korda: alates 1917. a vene revolutsioonist kuni 24. veebruarini 1918 ja uuesti 21. detsembrist 1918 kuni 14. jaanuarini 1919, ning näitasid juba oma palet. 24. detsembri õhtul keelati kiriklike rituaalide toimetamine. Vana-aasta õhtul peeti Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti marseljeesi, kantsel oli kaetud punaste lippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: “Kõik, mis siit kantslist enne on öeldud, oli vale.” 2. jaanuari õhtul 1919 piiskop Platon vangistati kommunistide poolt koos ülemdiakon Doriniga. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. “See’p see kurat on, keda meile tarvis,” rõõmustasid punakaartlased. Et piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollidele alla kirjutamast, viidi ta Tartu Krediidikassa keldrisse. 14. jaanuaril pandi kommunistide Kulli, Rätsepa ja Otteri poolt toime massimõrv. Piiskop Platonit piinati metsikult, torgati täägiga läbi ja lasti maha. Ettenägeliku mehena oli piiskop pannud oma panagia, piiskopiameti tunnuse, särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks teda võimalik ära tunda. Seejärel mõrvati ka ülempreestrid Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Lisaks mõrvati veel 14 auväärset Tartu linna kodanikku.“
Juristi Mari-Ann Heljase loo täies mahus leiate siin
Tänase diskussiooni valguses Moskva patriarhaadi peremehitsemise kohta Eestis võiks peatuda veel ka järgmistel ajaloolistel faktidel:
„Eesti Apostliku Õigeusu Sinod pöördus 24. sept 1920 Moskva patriarhi Tihoni poole palvega kiriku iseseisvuse tunnustamiseks ja preester Aleksander Pauluse kirikupeaks pühitsemiseks. Patriarh Tihon tunnistas kiriku autonoomseks, kuid et tal oli pea võimatu saada vene riigivõimuorganitelt luba Eestisse sõiduks, andis ta juhiseid, kes võiksid Eesti kirikupea ametisse pühitseda. Paraku prof A. Kaelas Eestisse ei jõudnudki, ta suri Irkutskis. Nii pühitseti 5. detsembril ülempiiskopiks preester Al. Paulus, vaimuliku nimega Aleksander. Kirik oli saanud küll autonoomseks, kuid mitte autokefaalseks. Samas asus kirik iseseisvas riigis ning oli faktiliselt Venemaal võimule tulnud bolševike võimu tõttu senisest patriarhaadist lahutatud. Olukorrast tingitult pöördus ülempiiskop Aleksander ja Sinod 17. aprillil 1923 palvega Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhi poole, paludes: 1) tunnistada Eesti kirik autokefaalseks; 2) anda ülempiiskop Aleksandrile ja Pihkva ülempiiskop Ewsewiusele õnnistus pühitseda kanoonilistele nõuetele vastavaid abipiiskoppe… Iseseisev EAÕ Kirik edenes jõudsalt. Murranguliseks 1939. aastaks kuulus sellesse kirikusse kaks piiskopkonda üheksa praostkonna ja 158 kogudusega. Ehitati 15 uut kirikut. Kirikul oli neli kloostrit: Petseri Meesklooster, Pühtitsa Naisklooster, Tallinna Pühtitsa abiklooster ja Narva Naisklooster.“
Pühtitsa Naisklooster oli ehitatud eestlaste poolt iseseisva EAÕ kiriku jaoks. Miks peaks see olema Kirilli stavropigiaalne omand?
„Kui 1940. a algas uus Vene okupatsioon, astus suur osa EAÕ Kiriku vaimulikest kirikutööst tagasi, soovimata teha koostööd Moskva Patriarhaadiga, teades, et Vene Õigeusu Kirik oli allutatud NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi kaudu ilmalikule riigivõimule.
1941. a kandis NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee esimees Merkulov Stalinile ettevalmistustest ette (Obschestvennõi fond “Glashnost”, Juri Stetsovski, “Istorija sovetskih repressii, tom2, str. 86, Moskva 1997.“
Moskva patriarhaat oli istutatud eesti õigeusklikele vägisi pähe okupantidest kommunistide poolt. Kuidas üldse saab kaitsta seda seni kestvat okupatsiooni Eestis?
„Oma kirjas nr 462, 20. veebruaril 1945 palub Karpov sm Korsakovilt (Eestis Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Vene Õigeusu Kiriku esindaja) esitada ENSV valitsuse õigusaktid, mis puudutavad kirikuid ja kloostreid, samuti andmed selle kohta, kas Eestis on natsionaliseeritud kirikuid ja kirikuvara.
10. detsembril 1944 oli Moskva Patriarhaadi Püha Sinod andnud välja ukaasi lõpetada EAÕK Sinodi tegevus ja luua uus Eesti ja Tallinna Piiskopkonna valitsus ning revisjonikomisjon. 9. märtsil 1945 toimus Narvas koosolek, kus määrati ülempreester Bogojavlenski Narva piiskopkonnast ajutiseks Eesti ja Tallinna Piiskopkonna Nõukogu arhipiiskop Paveli asetäitjaks. Kommentaariks siinkohal niipalju, et tollase Moskva patriarhi Aleksius II biograafias on kirjas, et “seitsmeaastasena teenis Aleksander Ridiger kirikut oma vaimse isa ülempreester Bogojavlenski juhatusel.” Nii oli Moskva Patriarhaadi poolt EAÕ Kiriku põhikirjaline tegevus Eestimaal õigusvastaselt lõpetatud. Õigeusu kogudused olid kanooniliste ja tsiviilseaduste rikkumisega allutatud vastloodud piiskopkonna valitsuse kaudu Moskva Patriarhaadile. Kirikuvarad olid riigistatud või üle võetud Moskva Patriarhaati kuuluvale Tallinna piiskopkonna valitsusele. Jällegi püütakse arreteerimistega õigeusklikke alluma sundida.1944. a vahistatakse: preester Pavel Kalinkin, Petseri kloostri ülema asemik, munk Pavel (kodanikunimega Peeter Gorškov), ülemdiakon Feodor Judin, preester Leonid Lavrov, munkpreester Lin (kodanikunimega Ilja Nikiforov), preester Vladimir Viherpuu, ülempreester Liveri Voronov.“
Eesti õigeusukiriku varad olid väevõimuga hõivatud nõukogude okupantide poolt ja antud üle Moskva patriarhaadile.
Mille üle me täna üldse vaidleme?
Moskva patriarhaat represseerib praegu omaendagi isemõtlevaid preestreid nagu tegid seda bolševikud ja NKVD pärast oktoobrimässu kuni Teise maailmasõjani. Soovitan jälgida Kirilli poolt tühistatud ja pagendatud diakonist filosoof Andrei Kurajevi, kes on Konstatinopoli oikumeenilise patriarhi poolt rehabiliteeritud, teenistuses ennistatud ja kellele on tagastatud tema kiriklik seisus. Paar päeva tagasi teatati, et ta kolib riigist, kus ta varjas end, Leetu ja jätkab tööd seal. Moskva patriarhaadi kohustuslikust sõjapalvest loobumise eest represseeritud preester Aleksei Uminski, ja ka näiteks munga Andronik Afoni avalikke esinemisi, alustuseks kasvõi saadet „Õigeusklik fašism Venemaal“.
Tuleks olla elementaarseltki kursis tegelikult toimuvaga, mitte aga rebida endal särki rinnal kisades „meie omi pekstakse!“ ja olgu neetud see eesti riik, kes julgeb hunti lambanahas riigist viisakalt välja juhatada.
Ammu oleks aeg, Eesti ei ole enam Venemaa koloonia.
Või on?
Ivan Makarov
Vene keelt oskavatele intellektuaalidele mõeldud, kuid populaarses vormis teostatud ERR-i saade ajust, mis Leninil hävis skleroosi ja süüfilise tõttu, praegusel Moskva patriarhaadi ladvikul aga kokku röövitud rikkuse, füüsilise ja vaimse rikutuse ning fanaatilise inimvihkajaliku õeluse tagajärjel: