Arenenud maailmas on materiaalsed hüved alati pärssinud huvi laste saamise vastu, kuid nüüd on see liberaalses ühiskonnas üle kasvanud lausa lastevaenulikkuseks.
Naised (ja ka mehed) loobuvad lastest karjääri pärast; kliimavõitluse tõttu, mis väidab, et laste üleskasvatamine on keskkonnavaenulik; läänelikus maailmas leviva individuaalsete vabaduste vohamise tõttu, kus ei taheta teistega arvestada ja koos elada; üha enam “tõusevad ausse” viljatud kõrvalekalded nagu homoseksualism ja soovahetus; liberaalne-vasakpoolne propaganda kultiveerib lastest loobumist ja paljudes maades on ka riiklik poliitika laste ja perede vastu suunatud. Riigi tuleviku peale, mis sõltub maa omaenda lastest, üldse ei mõelda.
Kõik see kehtib ka Eestis. Siinne valitsus on alates Reformierakonna ja Kaja Kallase võimulepääsust saati laste- ja perevaenulik, mida näitavad suurperedelt toetuste äravõtmine kohe nende valitsema hakates, nüüd plaanitav lastetoetuste kallale minek, aga ka maksukoormuse järsk kasv, mis lööb just perede pihta. Ja muidugi aktiivne propaganda, et naised polevat “jalgadega sünnitusmasinad”, abordikultus, sõjapropaganda ja palju muud, mis panevad inimesi lastest loobuma.
Nagu öeldud, on lastest loobumine juba pikaajalisem protsess, aga Eestis on see saanud epideemia mõõtmed liberaalide valitsedes. Tegelikult võiks Eesti taasiseseisvuse jagada kaheks etapiks: enne ja pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Asjad on hulluks läinud just pärast 2004. aastat, mil riigis on Brüsseli eeskujul (ja nõudel) käivitunud täielik traditsioonilise ühiskonna lammutamine “uusväärtuste” abiga. Mida aasta edasi, seda hullemaks kõik läheb.
Eesti on euroliidult saanud palju raha mitte heast südamest, vaid see on mujalt ja ka kaude tagasi korjatud), mis on loonud suhtelise jõukuse, kuid millega oleme kaotanud oma identiteedi, iseenda, oma töökuse (rahapuuduses läheme projekte kirjutama) jne. Ennekõike oleme kaotanud oma tõelised väärtused ja väärikuse.
Üks eriti valus kaotus ongi see, et oleme hakanud lapsi vihkama – seda juhib riiklik poliitika ja soodustab pealesurutud ühiskondlik hoiak.
Lapsed tähendavad tänases ühiskonnas justkui suurt hulka probleeme, mitte aga rõõmu. Lapsed võtavad vabaduse. Lapsed tühjendavad rahakotti. Ei taha lapsi, sest sõda võib tulla. Lapsed on ohtlikud kliimale jne. Ja nii arvavad kõik nooremad põlvkonnad, vähemalt suur osa neist, ka noorusest keskikka jõudjad. Pigem võetakse lemmikloom kui sünnitatakse laps.
Ülerahvastatud maailma mastaabis pole selline lastevastasus ohtlik, küll aga on see ohtlik hääbuvale väikerahvale, eriti kui lastetust soodustab ka riigivõim, seda nii poliitilis-ideoloogilise propaganda, riiklike meetmete kui ka rahvusevaenuliku poliitika kaudu. Eesti rahvas vajab lapsi, aga kõik töötavad selle vastu, nii omad kui võõrad. Eelistatakse sisserännet.
Kui Venemaa soomeugri rahvaid suretab välja suurvenelik riigiideoloogia, siis eestlust hävitab eestlaste endi Brüsseli-truu valitsus, kes viib ellu europoliitikat, mis välistab kõike rahvuslikku.
Uued Uudised