SUUR INTERVJUU | Renaud Camus: „Suur Asendamine“ ei ole vandenõuteooria

Väljaandes The European Conservative ilmus intervjuu Renaud Camusega, kes on tõenäoliselt kõige vastuolulisem elav prantsuse kirjanik.

Selle geisotsialisti kohta võib valdavalt meediakajastustest lugeda, et ta on paremäärmuslik rassist. Teda on sedasi sildistatud, kuna ta on Le Grand Remplacementi eelkäija – väite, et lääneriikide põliselanikud asendatakse.

Alljärgnevalt toob Uued Uudised teieni tõlke vestlusest, kus Camus selgitab oma kõige (eba)kuulsamat ideed ja väidab, et Suur Asendamine ei ole vandenõuteooria, vaid lihtne postmodernistlik fakt.

Hiljuti avaldati teie poliitiliste kirjutiste antoloogia Enemy of the Disaster. Inglise keelt kõnelevad lugejad avastavad üllatusega, et suur asendamine, nagu te olete selle sõnastanud, pole sugugi see, mida neile räägitakse – et tegemist on paremäärmusliku vandenõuteooriaga. Mida peaksid inimesed Suurest Asendamisest teadma ja miks teid on nii valesti mõistetud või laimatud?

See, et Suur Asendamine ei ole paremäärmuslik vandenõu, on tõepoolest vähim, mida saab öelda. Kõik need terminid on valed. Suur asendus ei ole teooria, see on krononüüm, nagu Suur Sõda või Suur Depressioon – ajastu nimetus selle kõige olulisema nähtuse, nimelt inimeste ja tsivilisatsiooni muutumise või „asendusgenotsiidi” kohta (nagu nimetas seda mustanahaline poeet ja kauaaegne Fort-de-France’i kommunistist linnapea Aimé Césaire). Minu samanimelises raamatus „Le Grand Remplacement“ ei kerki kunagi üles vandenõu idee, sest see oleks täiesti naeruväärne viis kirjeldada tööstuslike, finants-, küberneetiliste, ontoloogiliste ja isegi metafüüsiliste mehhanismide tohutut suurust, mis on viinud selle katastroofini – asendatava meheni, kes vahetatakse ära tema enda soovil. Kuna Suur Asendamine ei ole teooria, vaid fakt, kuritegu, 21. sajandi inimsusevastane kuritegu, ei saa see olla vandenõu- ega paremäärmuslaste teooria.

Kuid jah, mul on tõepoolest teooria: globaalne davokraatlik asendus, inimpargi Davos-i, pankade, riskifondide, pensionifondide, Big Tech-i jne poolt haldamise teooria. Olen seda teooriat esitanud erinevates raamatutes, millest „Le Grand Remplacement“ on kõige faktitäpsem. Nende hulka kuuluvad „Du sens“, „De l’in-nocence“, „Le Petit Remplacement“, „La Dépossession“ ja „La Destruction des Européens d’Europe“. Ükskõik kui kolossaalne see ka poleks, on Suur Asendamine vaid väike osa sellest, mida ma nimetan Globaalseks Asendamiseks – maailma tõlgendusraamistikuks, mis on sündinud tähelepanekust, et asendamine kui tegevus on moodsate ja kaasaegsete ühiskondade põhitegevus. Globaalne Asendamine on totalitaarne ja holistiline ideoloogia, mis minu arvates sai selgelt alguse ingliskeelsest maailmast ja eriti USA-st, kuna see ammutas inspiratsiooni nii esimesest kui ka teisest tööstusrevolutsioonist. Frederic Winslow Taylor on selle jumal või, kui soovite, selle Karl Marx. Henry Ford aga on selle prohvet.

Omadussõnad “valesti esitatud” ja “laimatud” on alahindavad. Mind pole peaaegu kunagi loetud, vähemalt mitte nende poolt, kes mind ründavad, ja mind on tõmmatud läbi muda, laimatud, wokipeeditud, süüdistatud kõigis maailma pattudes, kõik mu kirjastajad on mind maha jätnud, olen keelatud kõikjal meedias, mind on kutsutud kõikide kohtute ette, suurelt trahvitud ja mõistetud isegi vangi (tõsi, karistus jäi hiljem tingimisi). Selle põhjus ei saa olla lihtsam kui et Suur Asendamine on tänapäeva lääne ühiskondadele ülekaalukalt kõige olulisem ja ka kõige ilmsem nähtus, mida ei tohi mitte mingil juhul suhu võtta. Need, kes julgevad seda teha, tuleb kõigi vajalike vahenditega vaigistada.

Prantsusmaal sai Rahvuslik Liit [Rassemblement National], erakond, mida sageli (ekslikult) nimetatakse paremäärmuslikuks, 7. juulil palju vähem parlamendikohti, kui küsitlused ennustasid. Mis seletab seda pettumust valmistanud tulemust?

Seletusi on palju: mõnede [erakonna] kandidaatide keskpärasus, presidendi pisut vales kohas paiknenud kannatamatus, kes kujutas ennast juba ette peaministrina, kuigi see on täiesti vastuolus Prantsusmaa põhiseadusega, kus peaministri ametikoht kujundatakse Vabariigi Presidendi äranägemisel. Kuid selle osalise ebaõnnestumise üks peamisi põhjuseid on minu arvates see, et need väidetavalt „demokraatlikud” valimised olid absoluutne farss. Peavoolu audiovisuaalses meedias austati demokraatlikku pariteeti enam-vähem, ehkki vastumeelselt, sest riiklikes uudistes eraldati osapooltele iga päev ainult viisteist minutit. Kuid kogu ülejäänud aja oli lahendus lihtne: peaaegu iga saade oli pühendatud Marine Le Peni partei mustamisele, mida kaudselt võrreldi natsismiga või Vichy režiimi koostööga natsidega. Polnud kuulda muust kui Hitleri võimuletulekust, Pikkade nugade ööst, Kristallööst, marssal Pétainist, surmalaagritest ja muust. Rahvuslik Liit ei saanud isegi vastu vaielda, sest see tähendanuks tunnistamist, et nad tundsid end selle mõjutustöö sihtmärgina (ja seega mõnes mõttes kutsus seda ka esile). Mis on nendel sellega seost, kui inimesed räägivad Saksamaa 1933. aastal valimistest? Mis on sellel pistmist nendega? Mõtetega manipuleerimine, mida haridussüsteem, ülikoolisüsteem ning meelelahutus- ja jahmatustööstus on juba hästi edasi arendanud, ei andnud hetkekski järele. Kes võiks sellistes tingimustes tulemusi tõsiselt võtta?

Arvestades parlamendi praegust koosseisu, kuidas teie arvates Prantsusmaa poliitika järgmise paari aasta (või kuu) jooksul areneb?

Ma ei ole poliitik ega tee ühtegi ennustust. Jääb vaid loota sellisele totaalsele poliitilisele ummikseisule, mis toob kaasa uue teadlikkuse, ärkamise, praegu inimestega toimuva kohutava muutumise viimasel minutil katkemise.

Mõni päev enne valimisi teatas Édouard Philippe, Emmanuel Macroni peaminister aastatel 2017–2020, et hääletab oma ringkonnas kommunistliku partei poolt, et see takistaks Rahvuslikku Liitu. Kas tsentristlikud poliitilised tegelased, kes ühendavad jõud vasakäärmuslike parteidega, on reeturid?

Nad ei ole reeturid, sest nad on täiuslikus kooskõlas sellega, mida ma nimetan “Genotsiidiblokiks”: st parempoolsete huvide ja vasakpoolsete ideaalide, globaliseerunud davokraatliku hüperkapitalismi ja antirassistliku egalitarismi kõigutamatu liiduga, mis mõlemad ihaldavad juuretut, denatsionaliseeritut, salastatusest vabastatud, kultuurist vabastatud, ajaloost välja jäetud inimkonda, kes on vabastatud kõigest, mis võib takistada üleüldist väljavahetamist. Mõlemad soosivad seda, mida Zygmunt Bauman hiilgavalt eeldas ja kirjeldas: liigi vedeldamist, selle täieliku asendatavuse vajalikku tingimust. Kõik, mis võib seda takistada, kõrvaldatakse järjest: kõigepealt olid need erinevad rahvad, nüüd on sood. Undifferentiated Human Matter (UHM) [toim. – diferentseerimata inimlik aine] peab olema täiesti voolav.

Mis on Emmanuel Macroni peamine pärand pärast tema ametist lahkumist 2027. aastal?

Oh, ta tuli kasuks, vähemalt minusugustele meestele: absoluutselt ideaalne – võib isegi öelda, et paradigmaatiline – davokraatliku globaalse asendamise esindaja. Ta on selle puhtaim toode, peaaegu karikatuur, ja ta demonstreeris pikalt selle kõikvõimsust. Ta on isegi suurepärane näide sellest, mida võiks nimetada otseseks davokraatiaks. Masin – mida Heidegger nimetas mahhinatsiooniks või raamistikuks, mis viitab rohkem loogikale või puhastele tööstus- ja finantsmehhanismidele, mitte intentsionaalsusele – peab end praegu piisavalt tugevaks, et loobuda kõigist vahestruktuuridest ja võtta riikide käekäik enda kätte. Macron hävitas suured traditsioonilised erakonnad, ta hävitas nende rahastamise äravõtmisega territoriaalsed kollektiivid, piirkonnad, osakonnad ja linnavolikogud ning näib olevat praegu hävitamas režiimi ennast, kuigi see on üks tugevaim Prantsusmaa ajaloos. Kui mul palutaks ühe sõnaga kirjeldada, mida ma mõtlen davokraatia all, võiksin vastata: Macron.

Marine Le Pen on minevikus väitnud, et Prantsuse Vabariik ja islami väärtused ei ole vastuolus – deklaratsioon, millega te tõenäoliselt peate sügavalt mitte nõustuma. Kas Le Pen on selliste avalduste tegemisel aus või oportunistlik?

Ma kardan, et ta on aus ja ta tõesti usub sellesse. Tema deklaratsioon on tõesti halvim, mida vabariigi ja selle väärtuste kohta öelda saab. Ja see on tõesti tõsi, et nn Vabariigi väärtused on juba kolmkümmend-nelikümmend aastat alati varustanud Suure Asenduse genotsiidi teekaarti või kasutusjuhendit, selle reeglite ja määrustega. Sellegipoolest oleks kahtlemata vale süüdistada üksnes Vabariiki. Naabermonarhiad – Belgia ja Suurbritannia – on kaugemale vaatamata olnud isegi drastilisema rahvamuutuse stseeni keskel kui Prantsusmaa. Mitte Vabariik ei too kaasa Euroopa eurooplaste hävitamist ja genotsiidi Suure Asendustegevuse kaudu: see on egalitaarne antiseksistlik rassismivastasus, mis teenib davokraatlikku globaalset asendust ja mahhinatsiooni, inimkonna masinlikuks muutumist, üksikisikute (tarbija)kaubaks saamist.

Mida arvate Ungari peaministrist Viktor Orbánist, kes oma Fideszi parteiga – ja Brüsseli suureks meelepahaks – keeldus lubamast massilist rännet Ungarisse?

Olin pikka aega tema suur austaja just seetõttu, et ta keeldus massilisest immigratsioonist ja kehtestas sellega end ühe kõige esinduslikuma asendusvastase tegelasena. Kahjuks pean tunnistama, et olen temaga üha enam eriarvamusel. Ühest küljest on ta tulihingeline sündimusega tegelemise pooldaja, olukorras, kus ma olen veendunud, et demograafiline kasv on jõudnud katastroofini kõikjal, kus seda leidub. Eurooplastel on loomupäraselt täiesti mõistlik demograafia ja oleks absurdne, kui nad seisaksid vastu koloniaalvallutajaile, kes on neile peale surutud, võttes kasutusele viimaste täiesti kontrolli alt väljas oleva demograafia, mille tulemusena näiteks Prantsusmaal, aga ilmselt ka Suurbritannias, maksavad nad ise oma rändeuputuse eest. Vaja pole mitte rohkem lapsi saada, vaid takistada okupandil neid meie riikides saamast (ja võimalusel julgustada neid üldse vähem saama).

Teisest küljest tunnen ma ka ebamugavust selle pärast, et Orbán ei suutnud end Vladimir Putinist distantseerida. Olen kirglikult eurooplane. Arvan, et Euroopa peaks pöörduma tagasi ajaloo juurde, millest ta lahkus pärast Teist maailmasõda, tundes häbi ja meeleheidet, hirmu ja ahnust, ning et ta peaks taas mõtlema endast kui suurvõimust. Ta peab varustama end võimega seista vastu kõikidele sissetungidele, mis teda tabavad: demograafiline invasioon Aafrika ja Aasia poolt; kultuuriline invasioon Ameerika ja nüüd Aafrika poolt (Ameerika on ennast Aafrikasse smugeldanud muusika ja tantsu teel); Hiina majanduslik invasioon; Venemaa sõjaline invasioon. On tõsi, et Venemaa on erijuhtum, sest kultuuriliselt ja geograafiliselt on ta suures osas Euroopa osa, peaaegu samal määral kui Suurbritannia. Me ei pea vastu seisma mitte Venemaale endale, vaid Vladimir Putini Venemaale ja idamaade despotismi iidsetele tavadele: invasioonidele, riigipöördetele, meelevaldsele vangistamisele, piinamisele ja mõrvamisele.

Euroopa, Ühendkuningriigi ja USA meedias kirjeldatakse paljusid Euroopa parempoolseid parteisid paremäärmuslastena, äärmuslastena jne. Seda, et Rahvuslik Liit pole kaugeltki äärmuslik, näitab asjaolu, et nüüd on tegemist Prantsusmaa suurima parteiga. See ilmestab selle taktika absurdsust. Kuidas mõista, kasvõi pealiskaudselt, seda poliitilise äärmuslikkuse ideed?

Idee pole nii absurdne, kuna see on suurepäraselt õnnestunud. See kuulub selle alla, mida ma olen nimetanud Adolf Hitleri teiseks karjääriks: tema ümberpööratud karjäär, mille puhul hiljutine valimiskampaania Prantsusmaal on äsja järjekordne rabav näide sellest, kuidas füürer ilmus eetrisse igal kellaajal. Kuid on tõsi, et see väga tõhus taktika on põhimõtteliselt absurdne, seda enam, et puhtalt geomeetrilisest vaatenurgast hõlmab see, mida peavoolumeedia “paremäärmuslikuks” nimetab, peaaegu 40% poliitilisest spektrist ja saab alguse spektri keskelt paremalt. Vasakäärmuslased seevastu hõivavad vaevalt 1% samast spektrist: selle vasaku äärmuse äärmuslikuma osa. Ilmselgelt pole midagi äärmuslikku asendamise vastasuses, keeldumises pidada inimest asendatavaks ja vahetatavaks tarbekaubaks, invasioonile vastupanus, koloniseerimise tagasilükkamises. Meie eeskujud on need, kes on seisnud 19. sajandi rahvaste enesemääramisõiguse eest: Kreeka, Bulgaaria, Ungari, Böömimaa, Itaalia, Iirimaa jne; vastupanu natsismile (mis ju leiutas Suure Asendamise Umvolkungi maadele, mille ta lühikeseks ajaks idas vallutas); nõukogudevastane dissidentlus ja muidugi antikolonialism. Eurooplased ei tohi unustada, et Euroopas on põlisrahvastik just nemad ja et kolonistid on kõik rahvad, kes on neile vastu nende tahtmist peale surutud davokraatliku globaalse asendusrahvaga.

Pühendasite oma raamatu “Le Grand Remplacement” meie ajastu kaksikprohvetitele Jean Raspailile ja Enoch Powellile. Sellele traagilisele panteonile võivad mõned olla valmis lisama Michel Houellebecqi nime. Miks ei ole ühtegi nende hoiatust kuulda võetud või kui neid kuuldi, siis nende järgi ei ole käitutud?

Kui ma Michel Houellebecqi oma kahe prohveti kõrvale ei lisanud, siis sellepärast, et ta ei kuulu samasse põlvkonda ja tema teos on peaaegu sama, mis minu oma: meie raamatud on samaaegsed, ma isegi kirjutasin enne teda. Sellegipoolest olen alati mõelnud ja öelnud, et väga harvade eranditega on meie olukorra ja tuleviku kohta rohkem tõtt kõige lühemates tema raamatutes kui kogu sotsioloogias. See on kirjanduse silmipimestav kättemaks niinimetatud “inimteaduste” vastu. Kui Houellebecqi hoiatustel pole olnud rohkem mõju kui minu omadel, kuigi tal on tuhat korda rohkem lugejaid, mitte ka Raspaili ja Powelli omadel, siis seda põhjustel, mida esitasin eespool: inimtööstused tahavad eristumatut inimainet ja kõik, mis nende tegevusele vastandub, lämmatatakse, laimatakse, purustatakse, taandatakse vaikuseks ja sotsiaalseks surmaks.

Olete vasakpoolsete mees, ateist ja homoseksuaal, kuid ometi kuuluvad paljud teie austajad ja toetajad poliitiliste parempoolsete hulka või on usklikud inimesed ja moraalsed traditsionalistid. Kas selliste liitlaste olemasolu häirib teid? Kuidas iseloomustaksite liitu Suure Asendamise katastroofi vaenlaste vahel, kellel on muidu nii vähe ühist?

Kahjuks pole need siiani olnud eriti kindlad liidud ega ehk isegi eriti tõelised. Ometi on just nemad end ajaloo jooksul alati esitlenud, kui kaalul olid kõige olulisemad asjad, see tähendab rahvaste ja tsivilisatsioonide püsimajäämine. Kuigi nad vihkasid üksteist, olid Ateena ja Sparta Pärsia sõdade ajal liitlased; Londonis olid juudid liidus kindral de Gaulle’i ümber tegutseva Action Française’i antisemiitlike patriootidega; ja mõnda aega olid hindud isegi moslemitega ühenduses India iseseisvuse poolt. Kuna ma olen – või vähemalt soovin olla – süütu, mittekahjulik, vägivallatu, on Gandhi loomulikult üks mu isandaid, rääkimata kindral de Gaulle’ist, Leonidasest Termopüülides (kuigi mul pole kindlasti sellist julgust).

Näib, et Euroopa ja isegi Lääs on jõudnud pimedasse ja kaootilisse ajastusse. Mis annab teile praegusel ajal lootust?

Meeleheide.