“Riik, mille vabanemise tähtpäeva täna hardalt pühitsetakse, kujutab endast üha tuimemaks tuunitud räkitit!”

Teisipäeval on Eestis taasiseseisvuspäev, riiklik püha, mil Eesti inimesed saavad taas tunnetada mingit kerget rahvusliku ühtsuse tunnet ja tunda rõõmu oma riigist, kuid ainult üheks päevaks – sest juba homme on argipäev, kus näiteks minister Jürgen Ligi otsib võimalust kehtestada palgamaks ja Euroopa Liidust sõuavad siiapoole uued direktiivid.

Sellest kirjutab oma sotsiaalmeediapostituses ka vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri:

“Kolmkümmend kolm aastat tagasi, aastal 1991, avanes meie rahva jaoks taas ajalooline võimalus ja me taastasime riikliku iseseisvuse. Küllap räägitakse ka tänavu kauneid sõnu iseseisvusest ja vabadusest ning inimesed unustavad viivuks oma igapäevased elumured ja laulavad piltlikult öeldes eliidiga käest kinni hoides hingeminevaid isamaalisi laule. Kuid riik, mille vabanemise tähtpäeva nad hardalt pühitsevad, kujutab endast üha tuimemaks tuunitud räkitit, mis pressib kodanikelt välja võimalikult palju ressurssi, andes vastu üha vähem ja vähem.”

“Ausalt öeldes on minul kõike seda arvestades juba täiesti ükskõik, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Tegelikult ei tohikski seal lehvida Eesti trikoloor, sest administratiivset üksust, mida Toompealt hallatakse, ei saagi enam nimetada Eesti riigiks. Seda riiki ei peeta eesti rahva parimates huvides, vaid pigem rahvusvahelise äri ning globalistlike ringkondade kohalike asehaldurite huvides. Praegu oleks õigem heisata seal Euroopa Liidu või mõne teise peremehe lipp. Eesti lipud aga viigem pööningule ootama paremaid aegu.”