20.08.2024
Ryszard Legutko
Uued Uudised avaldab rahvuskonservatiivse Poola filosoofi ja poliitiku Ryszard Legutko kõne, mille ta pidas pärast seda, kui talle 8. juulil 2024 Washingtonis riiklikul konservatismi konverentsil omistati Edmund Burke’i fondi Beaconsfieldi auhind.
Tahan tänada Burke’i fondi, kes austas mind Beaconsfieldi auhinnaga. Olen väga tänulik sellise suurepärase tunnustuse eest. Lubage mul ka öelda, et olen õnnelik ja uhke, et olen osa sellest liikumisest, mis mitte ainult ei ole vastu pidanud hullumeelsuse rünnakule, vaid on kasvanud märkimisväärseks jõuks.
Tahan kasutada võimalust ja jagada teiega, nagu sellistel puhkudel kohane, mõningaid mõtteid ühe üldisema probleemi kohta. Olen pärast viiteteist aastat kestnud parlamenditööd lahkumas Euroopa Parlamendist. Enne Euroopas tegev olemist, olin riigisiseses poliitikas seotud mitme olulise funktsiooniga. Kogu see aeg ei olnud intellektuaalselt viljatu, sest vahetu kogemus poliitiliste otsuste tegemisel andis mulle poliitika toimimise mõistmiseks rohkem, kui oleksin saanud vaatleja positsioonilt. Teemaks, mille ma selleks puhuks valisin, on poliitika ja vale.
Poliitikas on valesid ja on valesid. “Mul ei olnud selle naisega seksuaalsuhteid,” on üks valede tüüp. Tegelikult oli väide vale ja selle vastupidine oli tõsi. Kuid on ka teistsuguseid valesid. Lubage mul teha väga suur hüpe Bill Clintonilt Jossif Stalinile. Üks viimase meeldejääv ütlus oli: „Elu on läinud paremaks; elu on läinud õnnelikumaks.” Stalin ütles seda suure terroriajastu alguses, mil hukati sadu tuhandeid inimesi, miljoneid anti valesüüdistustega kohtu alla, piinati ja saadeti töölaagritesse. Keegi, sõna otseses mõttes mitte keegi, ei saanud end turvaliselt tunda, ükskõik kui kõrgel kohal oldi kommunistlikus hierarhias. Ometi kordasid nõukogude kodanikud seda loosungit ja keegi ei teadnud, kui paljud seda tõeks peavad. Kindlasti ei olnud ka nende inimeste arv tühine. Enam-vähem samal ajal kirjutas üks nõukogude helilooja laulu, millest sai Nõukogude Liidu mitteametlik hümn. See algas lausega “Suur on minu kodumaa” ja seejärel lõppes salm sõnadega “Ma ei tea ühtegi teist riiki, kus inimene nii vabalt hingab”. Jällegi laulsid seda laulu kõik Nõukogude kodanikud ja paljud uskusid sellesse, mida nad laulsid. Uskujate seas oli ka miljoneid kommuniste üle maailma, sealhulgas päris suur hulk kaasreisijaid.
Millised on seda tüüpi valede omadused? Esiteks on see nii koletu, et jätab su sõnatuks, lööb jalust ja rikub tuju. Teie esimene reaktsioon oleks kahetine: esiteks ei suuda seda uskuda terve mõistuse juures olev inimene ja seejärel peab inimene, kes seda ütleb, kannatama tõsise intellektuaalse ja moraalse vea all, kuna ta ei suuda teha vahet heal ja kurjal. Ja ometi võib näha, et tuhanded, mõnikord miljonid inimesed – head inimesed – nõustuvad selliste valedega. Miks nad seda teevad? Sest nende valede olemus on süsteemne: kui olete süsteemi osa, aktsepteerite selle loogikat; kui aktsepteerite loogikat, aktsepteerite ka tagajärgi. Toon näite: kes aktsepteerib teatud versiooni Euroopa ajaloost, sellel pole probleeme nõustuda teesiga, et 1789. aasta revolutsioon Prantsusmaal oli suur vabaduse võidukäik. Kahjuks on inimkonna ajalugu olnud täis sarnaseid juhtumeid.
Ma ei ole esimene, kes näeb valet totalitaarse süsteemi selgroona. Mitu aastakümmet tagasi kirjutas Leszek Kołakowski just sellel teemal essee; ja üsna hiljuti avaldas Rod Dreher suurepärase raamatu, mis räägib meile, mida me võime õppida neilt, kes keeldusid totalitaarse režiimi ajal elamast valede järgi.
Kui ähvardav on vale tänapäeval? Kindlasti ütlevad mõned, et tänapäeva kriitika vaimu, pluralistlikku meediat ja lokkavat skeptitsismi arvestades on süsteemne vale võimatu. Jah, inimesed saavad ja valetavadki selle kohta, mida nad tegid või tegemata jätsid, kuid inimmassi ja suuri institutsioone ei saa kuidagi lollitada. Kuid veider on see, et seda saab ja süsteemne vale on meie ühiskonnas sama juurdunud kui kunagi varem.
Viimase aja parim näide on minu kodumaa Poola. Olles konservatiivse valitsuse ajal väljamõeldud süüdistuste alusel tigedalt rünnatud, sai Poolast EL-i institutsioonide sihtmärk, mis algatasid riigi vastu karistusaktsiooni, mida nad nimetasid õigusriigi põhimõtete rikkumiseks. Pärast parlamendivalimisi sattus valitsus vasakliberaalse koalitsiooni kätte ja arvake ära, mis? Peaaegu üleöö hakkas Poola meenutama banaanivabariiki. See ei tähenda, et sellest ajast peale on seadust lihtsalt pingutatud või kuidagi ebaõiglaselt kohaldatud. Ei; rikuti seadust – põhiseadusi ja põhiseadust – või vägistati, kui tahad rohkem rõhutada, kõik selleks, et pühkida välja igasugune konservatiivse erakonna legitiimne kohalolek avalikus ruumis.
See iseenesest poleks olnud šokeeriv, kui poleks olnud nende poliitikate üldist heakskiitmist. Heakskiit oli peaaegu universaalne. EL kiitis uut valitsust avalikult ja tühistas karistusmenetlused. Teised rahvusvahelised institutsioonid tegid kiitvaid või parimal juhul äraootavaid avaldusi ning Lääne-Euroopa ja Ameerika poliitikud ei varjanud oma rahulolu. Lubage mul lisada, et USA suursaadik Poolas, üsna põlastusväärne tegelane, oli algusest peale toetanud vasakliberaalseid parteisid konservatiivse valitsuse vastu.
Kuid see pole veel kõik. Kõik need lugematud institutsioonid ja lugematu hulk meediat ei toeta mitte ainult kõikide juriidiliste piirangute kaotamist poliitilise opositsiooniga suhtlemisel, vaid nimetavad seda ka “õigusriigi taastamiseks“. Sedasi õigusriiki taastades tehakse riigist banaanivabariik – kui see pole süsteemne vale, siis ma ei tea, mis see on.
Ilmselge küsimus on: miks valetada Poola kohta? Või Ungari? Või rahvuskonservatiivsuse?
Vastus on kahjuks lihtne. Oleme juba mõnda aega elanud valelikus maailmas, täpsemalt öeldes, maailmas, mis on loonud valeliku keele ja me oleme muutunud selle valelikkuse suhtes ükskõikseks või ei teadvusta seda endale. Tõsiasi on see, et enamik moesõnu, mille kaudu me tänast maailma tõlgendame, hindame ja oma soove väljendame, on hakanud tähendama vastupidist sellele, mida nad tegelikult tähendavad: demokraatia, pluralism, vabadus, mitmekesisus, sallivus, dialoog jne. Tänapäeva keelekasutus meenutab üha enam “topeltmõtlemise” praktikat, mida George Orwell oma raamatutes kirjeldas: sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud.
Tänases diskursuses ei ole demokraatia süsteem, kus valijad valivad oma esindajad kehtestatud ja õiglaste reeglite järgi, vaid nende erakondade süsteem, mida peetakse definitsiooni järgi õigustatud valitsema sõltumata valimistulemustest. Konservatiivsete parteide valitsemist, millel pole definitsiooni kohaselt õigust valitseda, nimetatakse autokraatiaks. Seega pole oluline mitte see, mida valitsus teeb, vaid see, milline erakond moodustab valitsuse. Oluline on meeles pidada tänast lõhet demokraatlike ja populistlike parteide vahel. Pange tähele, et “populismi” puhul on tegemist hukkamõistva sõnaga, millel pole selle sõna algse tähendusega midagi pistmist. See tähendab seisukohtade omamist, mis on vastuvõetamatud erakondadele, kellel on õigus valitseda, hoolimata sellest, kui usaldusväärsed ja demokraatlikult legitiimsed need vaated on. Kõik, mida demokraatlikud parteid teevad, on oma olemuselt demokraatlik; Kõik, mida populistlik partei teeb, on definitsiooni järgi ebademokraatlik. Kui demokraatlik erakond sulgeb populistliku partei või kiusab seda taga või kui ta kiusab taga populistlikku poliitikut, muutub see veelgi demokraatlikumaks. Kui populistlik partei kasutab talle valijate antud võimu, on see autokraatlik.
Ma tegelikult ei praali oma sõnadega. Seda loogikat seletab tõsiasja, et 30–50% Euroopa elanikkonnast (olenevalt riigist) ei ole reaalselt esindatud üheski Euroopa institutsioonis (ja kui on, siis nende esindajaid valitsusse ei lasta) ja neil puudub igasugune sõnaõigus selle suhtes, mis nendes asutustes toimub. Seda nimetatakse avalikult ja sõnaselgelt demokraatia võidukäiguks. Minu teada pole ei Freedom House ega ükski taoline organisatsioon sellest kunagi suurt numbrit teinud. Jah, aeg-ajalt kasutab keegi eufemistlikku terminit – „demokraatia puudujääk” –, kuid sellel pole mingit tähtsust.
Sama loogika kehtib ka “pluralismi” mõiste kohta. Pluralism ei tähenda olukorda, kus kehtib arvamuste paljusus ja meedia lai spekter. Pluralismi kehtima hakkamiseks peavad olema täidetud kaks tingimust: esiteks, et kõigil osapooltel ja kõigil inimestel oleks enam-vähem samad “õiged” vaated, ja teiseks, et kõik kuulutaksid, et nad toetavad pluralismi. Euroopa Parlamendis oli umbes 70% saadikutest enam-vähem samadel seisukohtadel, ülejäänud 30% olid populistid ehk anti-pluralistid. Loogiline järeldus on, et hetkel, kui 100% saadikutest on enam-vähem samadel õigetel seisukohtadel, saavutab Euroopa Parlament täieliku ja täiusliku pluralismi.
Keegi võiks lahti mõtestada kõigi minu mainitud sõnade tegelikud tähendused ja palju muudki. Mõelge mitmekesisusele: kõik selles ruumis viibijad teavad, et kõik mitmekesisuse eest vastutavad asutused ülikoolides, ettevõtetes või valitsustes vastutavad homogeensuse kehtestamise eest. Või kaaluge sõna “dialoog”: enamik meist on märganud, et kui inimesed kasutavad sõna “dialoog”, mõtlevad nad tegelikult “monoloogi” või midagi veelgi hullemat. Kui Euroopa Komisjon ütles, et ta peab dialoogi Poola konservatiivse valitsusega, tähendas see kiusamist, petmist ja väljapressimist.
Lõpetuseks lühike kommentaar veel ühele petlikule kontseptsioonile: avatud ühiskond. Avatud ühiskond ei ole ühiskond, mis on avatud erinevatele gruppidele ja usutunnistustele, vaid see on ühiskond, kus peetakse ägedat sõda avatud ühiskonna vaenlaste vastu. Ja vaenlased on leegionid, nad on sügavalt kurjad ja kõikjalolev oht, mida nad kujutavad, on apokalüptiline. See on peaaegu nagu Püha Johannese ilmutuses: „koletis, kellel oli kümme sarve ja seitse pead ning tema sarvedel oli kümme krooni; ja selle kroonidel olid jumalateotuse nimed.” Siin on näide tänapäeva kroonidest pühaduseteotuse nimedega: misogüünia, seksism, rassism, homofoobia, transfoobia, islamofoobia, eurotsentrism, fallotsentrism, logotsentrism, binarism, populism, valgete ülemvõim, natsionalism, ksenofoobia, vihakõne, europarempoolsus, valesugulus, fanatism, fašism, globaalse soojenemise eitamine jne. Peaaegu iga päev avastab keegi uue patu ja kohutava pea uute jõledate sarvedega. Nagu näha, mida avatumaks ühiskond muutub, seda rohkemate hüdradega tuleb tal võidelda. Teisisõnu, selleks, et avatud ühiskond eksisteeriks ja kasvaks, vajame järjest rohkem politseitööd ja enesekontrolli, aga ka tsensuuri ja enesetsensuuri.
Kas oleme juba Orwelli maailmas, kus keel on täielikult rikutud? Võib-olla mitte, aga kellel on silmad, see kindlasti näeb seda tulemas. Selle kõige kahjulikum aspekt on see, et seda ei peeta enam valeks. Selle võltskeele kasutamisest on saanud iseloomu, aususe, sündsuse ja lugupidavuse tunnus. Kõik see – tunnistan – loob üsna masendava stseeni.
Sellest võib aga teha lohutavama järelduse. Kui tänapäeva maailmas on nii palju üles ehitatud valele, siis strateegia sellele vastu astumiseks on väga lihtne: me ei tohiks valetada ega vales osaleda. Kas sellest piisab? Võimalik, et mitte. Kuid kõikjal leviva propaganda ja kõrvulukustava kakofoonia maailmas kipume alahindama tõelise sõna, logose jõudu. Me ei tohiks seda alahinnata. Meie tsivilisatsioon loodi ja arenes ju logose jõul. Peaksime seda meeles pidama ja kasutama seda jõudu nii palju kui võimalik, isegi kui mõnikord mõtleme – mõnevõrra lootusetult –, et see näib olevat Sisyphose ülesanne.
Allikas: The European Conservative