Värske arvamusküsitluse järgi on Reformierakonna ja sotside reiting võrdsustunud ning kuna Eesti 200 on omadega läbi, siis tähendab see, et oravate valija on jooksnud marksistide selja taha ehk lisaks Isamaale toimib ühendatud anumate põhimõte ka sotside suunal.
Mõne aja eest paljastas ühiskonnateadlane Peeter Espak ühe uue arengu – nimelt on Reformierakond kaotanud võime oma sigadused võimupartnerite kaela ajada ja sotsid on targemaks saanud ning asunud kasvõi koalitsiooniga riskima (ilmselt siiski teades, et see nagunii ei lagune), et näidata valijatele vastuseisu teatud ebapopulaarsetele otsustele. Ja see toimib.
Kui Kaja Kallas oli valitsuse ja Reformierakonna eesotsas, oli tal nii palju endaga tegemist, et ta unustas peaministripartei sigadused partnerite kaela vangerdada. Kallas oli lausa see valitsusjuht, kes teatas pidevalt ja avalikult, et peaminister ei pidavatki kõike teadma. Reformierakond lihtsalt unustas, et partnereid on vaja algusest peale süüdlasteks teha ja sotsid ei lasknudki, nad tegid endast hoopis opositsiooni võimuliidus, mis annab neile nüüd teenimatuid plusspunkte.
Peeter Espak kirjutas mõne aja eest sotsiaalmeedias: “Reform on alati kõik iseenda poolt tekitatud probleemid ja ebapopulaarsuse suutnud varasemalt lükata koalitsioonipartnerite kaela. Koalitsioonipartner on “vahetatav aluspesu”, mis määritakse ise ära, siis visatakse määrdununa minema ja võetakse asemele uus aluspesu, kellega tehakse sama – võetakse vahepeal uuesti ennast puhtaks pesnud endine must aluspesu tagasi ja määritakse see jälle ära ja visatakse uuesti minema ootele. Ja kogunenud mustus on partnerivahetusega valija silmis olnudki justkui ärakadunud ja koos patuoinaga minema saadetud.
Kõiges oli süüdi ikka kas Isamaa, Keskerakond, sotsid või kes iganes, kes on nendega ühes valitsuses olnud. Näiteks kõikides reformi hädades on ju tänaseni teadupärast süüdi Jüri Ratase valitsus, EKRE ja Isamaa. Kõikide nende erakondade maine, kes koalitsiooni ise läksid, suudeti kuidagi ikka maha tõmmata – samas teades, et pisikesed puudlid on järjekorras saba liputamas, et peremehelt taas pisut konti ja küpsist saada kui selleks esimene võimalus tekib.
Sotsid aga suutsid selle ahela katkestada või kaaperdada, võttes valitsuses olekuga kaasnevast ise parima (=partei toiduahela laiendamist eri kaasnevate ametikohtadega), samal ajal aga kasutades reformi enda püsitaktikat nende enda vastu. Nimelt sotsidega koos ühiselt vastu võetud otsustes tehakse edukalt süüdlaseks Reformierakond. Kõik otsused on ühised, kõik puna-, rohe- ja vikerkaarekavad on tehtud ühiselt – mainekahju on aga oskuslikult endast eemale suunatud reformi peale. Reform on aga täiesti võimetu seda enda taktikat tõrjuma.
Meil kummaline olukord, kus valitsuses on kaks tõsiseltvõetavat erakonda. Tõusvad sotsid ja langev reform – kumbki ilma teiseta aga piisavate ja ka kindlate häältega valitsust kokku ei saaks.
Reformil teoorias peaks olema sellisest nõiaringist ainsaks väljapääsuks sotside valitsusest äravahetamine ja asendamine näiteks Isamaaga (kes hetkel tõenäoliselt pole veel piisavalt “puhas”) – sest kahtlane, kas ilmselget tendentsi muidu annaks enam tagasi pöörata. Kui Isamaa aga nüüd potentsiaalse pakkumise vastu võtaks, siis läheb suure tõenäosusega taas vastupidi – Reform on tagasi 25+ peal ja Isamaa taas alla 10%. Sest astutaks samasse ja juba läbitöötatud ahelasse musta aluspesuna ise tagasi.”
Peeter Espak märkis ära ka selle, et E200 puhul pole mõtet enam rääkida potentsiaaliga erakonnast ning sama kinnitab ka Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi kaasprofessor Martin Mölder: “Võrreldes Riigikogu valimistel saadud tulemusega on Eesti 200 kaotanud praktiliselt kogu oma toetajaskonna. Peatselt vahetuv erakonna juht peab hakkama erakonna valijabaasi ja kuvandit sisuliselt nullist üles ehitama.”
Allikad: BNS, sotsiaalmeedia