Malle Pärn: kas Eesti riik on aparaat eesti rahva rõhumiseks?

Niinimetatud liberaalpoliitikud räägivad meil aina väärtushinnangute muutumisest. Nendel on nüüd liberaalsed väärtused ja liberaalne demokraatia, mis nende meelest on kõik hästi “keskel” ja progressiivne (noh, et ei ole kuidagi äärmuslikud ega tagurlikud), mis on ühtlasi hästi avatud ja sallivad (teatud moetrendide suhtes). Mõlemad nähtused on üksjagu erinevad nende terminite klassikalisest tähendusest.

Liberaalidele näib see olevat endastmõistetav „progress“ ehk edulugu, nagu nüüd räägitakse, aga siiani ei ole keegi täpselt kirja pannud, milline peab olema see uue tõejärgse postmodernse liberalismi ajastu „progressiivne ja uuendusmeelne inimene“. Mis nimelt on need uued ihaldatud ja soositud väärtused?

Siiani loobitakse ju enamasti vaid etteheiteid neile, kes sellele ähmasele sund-ideoloogiale vastu hakkavad, kes ikka veel püüavad ise otsustada, mis neile elus vastuvõetav on ja mis vastuvõtmatu. Nendele, kelle väärtushinnangud ei ole muutunud, kes peavad endiselt voorusi voorusteks ja pahesid pahedeks ega ole oma elus nende kohti omavahel ära vahetanud.

Mingit ühtset positiivset programmi ei ole need progressistid koostanud ega avaldanud. Nende väärtusi võib vaid mõistatada, tuletades neid nende kriitilisest suhtumisest klassikalistesse väärtustesse. Analüüsides nende käitumist ja avalikult väljaöeldud jutupunkte.

Mis on progress? Keda või mida võib nimetada progressiivseks?

Kas progress on lihtsalt mingist punktist edasiminek, mingis suunas liikumine, ühest paigast teise, muutus, ühest maailmapildist teise, mingis suvalises valitud suunas – või peaks see olema areng paremuse poole, täiuslikkuse poole? Eesmärgi poole? Ja mis on see täiuslikkus, mille poole see progress meid juhib?

Mis on meie eesmärk või eesmärgid? Kas meil on mingid ühised eesmärgid, riigina, ühiskonnana, kogukonnana, üksikute indiviididena – või peamegi jagunema omaette gruppideks ja vihaselt sõdima teiste gruppidega, kellele meie eesmärgid ei meeldi?

Eks ole ahnetele valitsejatele kangesti mugav see, kui rahvas omavahel tühjade asjade pärast tülli aetakse?

Missugune on liikumise eesmärk, sihtpunkt, kuhu liigutakse, missuguses suunas, missugusest punktist missugusesse punkti? Kas kõrgemale või madalamale vaimsele tasandile, kas parema, jõukama elu suunas või hoopis teeb see nõndanimetatud progress meie elu halvemaks?

Ideaalne oleks ilmselt liikuda täiuslikkuse suunas?

Ent täiuslikkus on Jumala lähedalolek, mitte eemaldumine Jumalast.

Liikumine täiuslikkuse poole on liikumine Mõistmise poole, Tõe poole, mitte aina suurematesse valedesse ja veidrustesse. Valedesse liikumine ei ole areng, see on õigelt teelt eksimine. Areng on suunaga ülespoole, mitte allapoole. Allapoole liikumine on mandumine, allakäik.

Ja inimene on tehtud viimseni elektroonikast sõltuvaks, see ei ole ju tegelikult tema jaoks mingi progress. Elektroonika juhib teda, on ta peaaegu üleni endale allutanud. Me oleme elektroonika orjad. Elektroonika on targem kui meie.

Elektroonika ütleb meile, kuhu me peame minema, mida me peame tegema. Me oleme igal hetkel ükskõik kellele kättesaadavad (ja isegi nähtavad) selle elektroonika kaudu.

Progress peaks olema pigem inimese vabastamine, mitte orjastamine.

Olen mõned kaasaegsed liberaalsed väärtused ühes artiklis kunagi niimoodi välja mõistatanud ja kirja pannud (“Mis on liberaalsed väärtused ja mis on väärtuste kriis?” Objektiiv 19.12.2022). Ja ma pean ütlema, et mulle need uuendused ei meeldi, seega ma ei kavatse selle progressiga kaasa minna. Mina jään klassikalistele väärtustele truuks.

Nõukogude ajal anti välja väike raamatuke „Kommunismiehitaja moraalikoodeks“, kas poleks aeg ka nüüd välja anda selline uue eetika käsiraamat, sest ka tänapäeval püütakse ju (peaaegu terves maailmas) meeleheitlikult kujundada „uut inimest“?

Meil on vaja „liberaalsele demokraatiale“ allutatud kodaniku moraalikoodeksit. Sest kui ei ole konkreetset seadust, siis ei tohi ka sellest üleastujaid karistada, mida praegu ju ometi juba tehakse? Mingite otsitud seaduste kaudu (näiteks võlaõigusseadus) ei tohiks kohtul olla õigust kodanikku hukka mõista või trahvida. Kas ei ole see ahistamine ja väljapressimine ja oma ameti eesõiguste kuritarvitamine?

Ülbed seadustesegadusi ärakasutavad mahhinaatorid pressivad teadmatutelt kodanikelt kohtu abiga (!) raha välja selle eest, et nad kasutavad oma demokraatlikus riigis kehtivat inimõigust: sõnavabadust!

Ja ei ole mitte ühtki juriidilise vägivalla ohvrit iial kaitsnud see uhke nimega Inimõiguste Keskus! Politseist rääkimata. Ka õiguskantsler ei ole selle ebaõigluse vastu huvi üles näidanud.

Euroopa kultuur ja tsivilisatsioon on teatavasti rajatud kristlusele. Kas uued euroopalikud väärtused erinevad kristlikest väärtustest? Miks? On nad ehk kohati isegi vastuolus? Missugusest uuest teaduslikust teooriast või rahvuslikust religioonist nad lähtuvad ja millisele eetilisele alusele toetuvad?

Kas kristlikud väärtused on kuulutatud aegunuks ja kõrvale heidetud, või koguni põlu all või on juba lausa keelatud?

Meie Põhiseaduse koostajad lähtusid kristlikest väärtustest ja ideaalidest. Kas Eesti Riik on juba üleni meie Põhiseadusega vastuolus?

Presidendi esmane kohus on rahvast valitsuse omavoli eest kaitsta. Meil ei ole üldse olnudki presidenti, kõik nad on olnud vaid edevad süsteemikuulekad ametnikud, kes on ilmaasjata ära raisanud tohutul hulgal rahva raha.

Kas meie progressistidele meeldib Lenini mõte, et riik on aparaat rahva rõhumiseks? Kas Eesti riik ongi vaid aparaat eesti rahva rõhumiseks?

Malle Pärn,

rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog