Kuldlusikatega suus ringi käivad Jürgen Ligi, Toomas Hendrik Ilves, Kallase poliitpere ja paljud teised võimupoliitikud siunavad “virisevat” rahvast, kolumnist Maarja Vaino aga paneb sellised ülbikud paika lausetega: “Kui hädaldada selle üle, et eestlased on liiga palju virisema hakanud, siis tuleks tajuda, et selle taga on talumatuks muutunud olukorrad. Kõike näib olevat liiga palju – uusi makse, uusi keelde, käske ja ähvardusi, uusi umbkeelseid immigrante ja niisama kõikvõimalikke katastroofiennustusi.”
Maarja Vaino vaatleb olukorda nii ettevõtjate pretensioonikuse kui ka eesti rahvusest väikelapse seisukohast (“Selline võib olla eesti lapse elu ajal, mil just tähistasime oma riigi taastamise 33. aastapäeva.”), kes veidigi üksi jäädes ei pruugi kusagilt abi saada – kui teenindajad bussis või poes ning möödujad on umbkeelsed ning kui ka koolides on põhirõhk mitte-eestlastel, keda õpetatakse lihtsustatud eesti keeles, siis kannatab eesti laps Eesti kaduvas rahvusriigis kõige rohkem.
Kolumnist viitab ka Eesti ettevõtjatele, täpsemini tööandjate keskliidule, kes leiab hoopis, et “keelenõuete leevendamine muudaks eestikeelse teeninduse pakkumise võimekuse konkurentsieeliseks”. “Huvitav oleks sel puhul teada, miks siis praeguste leebemate nõuetega eesti keel teenindussektoris ei õitse?” küsib Maarja Vaino, lisades, et “… tööandjatel on kasulik, kui ühiskonnas on olemas kiht inimesi, kes keeleoskamatuse tõttu on sotsiaalselt haavatavamad ning kelle palgataset võib tänu sellele võimalikult madalana hoida.”
Kolumnist lisab ühe olulise mõtte: “Aga muidugi on veel ka võimalus sellest eesti lapsest üldse mitte hoolida. Jätkata samas vaimus nagu praegu. Kauaks neid eesti lapsi ikka jagub, kui riigil ja selle valitsusel puudub huvi hoida eesti peresid ja tööandjatel eesti keele- ja kultuurikeskkonda. Tööandjatel tasuks juba varakult hakata ise võõrkeeli õppima. Ainuüksi Lõuna-Aafrika Vabariigis on 11 ametlikku keelt. Tööpõld on lai.”
Just nimelt – praegune tööjõupoliitika ongi töökeskkonna venekeelseks muutnud. Kui mööduda hommikul ehitusplatsidest, siis näeb ja kuuleb, kuidas eestlasest ülemus annab töölistele puises vene keeles juhiseid päevatööks. Kui teisel pool on usbekk, kellele vene keel on ka võõras, siis pole ime, kui ehitatav objekt varsti pärast valmimist lagunema hakkab, sest töömehed said juhendist valesti aru.
See, et Reformierakond võimule pääsedes välismaalaste seaduse lahjendamisega alustas ja just endisest Nõukogude Liidust odavtööjõudu sisse vedama hakkas, oligi tingitud sellest, et Eesti on juba venekeelne riik, “tänu” NLKP rahvuspoliitikale, ja venekeelseid tuuaksegi sisse sellepärast, et vene keel võimaldab odavtöölisi lihtsamalt käsutada kui näiteks nepaallasi, kes samuti võõrtööjõuna sellistes alaarenevates riikides nagu Eesti, “popid” on. Ka ukrainlaste Eestisse lubamine on osa venestamisest ja tööandjatele vastu tulemisest.
EKs tööandjad koge varsti ka ise, et neil tuleb tõesti endal keeli õppima hakata, sest internatsionaalne ja multikultuurne töökeskkond hakkab seda nõudma. Tööliste massi järel tulevad ka lähteriigi ettevõtjad, kes pakuvad odavama teenusega konkurentsi (näiteks Aasia toitluskohad) ning kui võõrtööliste mass saab kord valimisõiguse kohalikel valimistel, hakkavad nad valima “omi” kodanike seast – ja siis on ka eesti ettevõtja Eestis võõrkeha. Ise tegin!
Maarja Vaino arvamuslugu saab lugeda ERR-ist, aga huvitavad on ka kommentaarid sotsiaalmeedias, mis annavad aimu rahva meelestatusest.
Üks kommentaar ütleb, et meil on sada tuhat “ukrainlast”, aga Ukraina vabadusüritustel osaleb neist vaid käputäis – ju siis pole teised oma kodumaa patrioodid, kuid Eesti võõrustab neid oma maad venestades ikkagi.
“Millal ükskord hakatakse avalikult rääkima sellest, et murdepunkt oli siis, kui Eestisse saabus ligi sada tuhat “idaukrainlast”, kes ukraina keelt valdavalt ka omavahel ei räägi ja kes suures osas Tallinnasse kolisid ning kes millegipärast hiljutisel Ukraina vabadusepäeval toimunud üritustel kaasa ei löönud? Kui palju läheb sel sügisel lapsi meil ukraina kooli? Kas keegi teab protsenti viimase kolme aasta sisserännanud lastest? Tallinnal oleks aeg jaanalinnumängud lõpetada. Me peame tõele näkku vaatama ja algpõhjusega tegelema.”
“Tegelikult on asi veelgi hullem. Kodus käies näen iga paev isegi väikelinnas on tunda mingit pinget, mida varem ei ole täheldanud. Konkreetne näide – mängisin vinüüle Kuuur’is ja hommikupoole astub lavale purupurjus ukraina naine küsimusega, kas teil ukraina muusikat on? No ei olnud, ja ei olegi. Siis küsimus, aga russkie jest? Kas nende jaoks on pohhui, mis keeles muusika kõlab? Peamine on mingi regiooni tunnetus. Meil sellega probleeme pole, eesti muusikat isegi soome omaga sassi ei aja. Nii palju alkot ei ole võimalik tarbida.”
“Mis siin lapsest rääkida, kui suured inimesed ju põrkuvad selle sama probleemi otsa. On töökohti, kus eelistatakse ju võõrkeelseid. No arusaadav. Need ei virise madala palga pärast. Eestlane küsib õigustatult palga tõusu, sest maksud on tulnud kaela. Eestlasele ei maksta kõike abirahadest kinni, hoopis vähendatakse neid abirahasid. HOOLIMATUS VOHAB. Aga mis keelesse puutub, siis ka suured saavad ETTEHEITVAID pilke ja muukeelset juttu nii kassadest, ja teeninduslettide tagant.”
“Aga ma ei väsi seda kordamast, et kui eestlased ise ei läheks pidevalt umbkeelsetes olukordades üle võõrkeelele, muutuks olukord juba mõne kuuga. Sest kui ikka kaupmees ei saa oma toodet müüdud – olgu see taksosõit, söök või kino – siis hakkaksid asjad kiiresti liikuma. Praegu meie rahvuskeha lihtsalt ei pea iseendast lugu.”
“Tegelikult oli venestamise Tallinnas nähtav juba enne covidit. Kord aastas Tallinnas käies märkasin alati, et eesti keelega ei saa enam igal pool hakkama. Sellest FB-s rääkides vaidlesid eestlased mulle vastu. Põlisrahvas isegi ei märganud vene keele pealetungi. Või ei hoolinud sellest.”
“Käisin töökeskkonnavolinike koolitusel. Tõin seal ühe ohuna välja, kui pannakse koos töötama eestikeelsed (kel pole kohustust omal maal võõraid keeli osata) ja umbkeelsed, siis kriisiolukorras jääb kommunikatsioon puudulikuks, see tekitab lisaohtu. Vastu sain koolitajalt pika loengu minu sallimatusest ja mõistmatusest. Et pean aru saama, inimesed on siia tulnud põhjusega, ja teevad samamoodi tööd nagu eestlased. Fookus läks töökeskkonnalt minu “häbiväärsele” isikule.”
Uued Uudised