Rahvuskonservatiiv Harri Kingo kirjutab oma sotsiaalmeediapostituses ühest väga raskest probleemist, mis võib olla oluliseks põhjuseks, miks Eesti (just eestlaste) ühiskond on lagunemas.
“Meie üks suuremaid vigu ja puudusi, mis meie elu ja arengu raskeks teeb, on see, et meil on sügav lõhe noorema ja vanema põlvkonna vahel.
Normaalses kultuuris pärandab vanem põlvkond oma teadmised ja kogemused nooremale põlvkonnale edasi valutult ja vanema põlvkonna tarkus ning elukogemus võetakse ka valutult ja heal meelel vastu. Vanemat põlvkonda usaldatakse. Vanadest peetakse lugu. Selline usalduslik ja vanade kogemust väärtustav suhe noortega lubab ühiskonnal ja kultuuril areneda ja edeneda.
Meil on selles aga tõrge. Sellist harmooniat meil vanade ja noorte vahel pole. Mul, mitte enam noorel, on ebamugav öelda, aga suuresti on see meie, vanade endi süü – vanad pole osanud noortes kasvatada erilist lugupidamist ega usaldust vanade elukogemuste ja elutarkuste vastu.
Igasuguseid teaduslikke teadmisi me oskame noortele pärandada – selle heaks töötab kogu meie haridussüsteem. Kuid kõrgemat tarkust – kogemustega saadud elutarkust – me noortele edasi anda ei suuda. Me pole neid õpetanud usaldama vanu, vanu ja nende elutarkust austama. Seda pole meie tänases kultuuris.
On muu – meie noored on ise suured targad ja sageli nad põlgavad ära vanad koos nende elukogemusega. Meie ajastu peaks olema ideaalis vanadekeskne, sest just vanad kannavad endas elutarkust, aga meie siinne kultuur on hoopis noortekeskne.
Vanadust tajutakse meie kultuuris nagu mingit haigust ja mandumist. Väärt on vaid järjekordne uus trend, vanade pärand on väärtusetu ja visatakse prügikasti. Nii levivad meie kultuuris, esmaselt just noorte seas, kohati pea et hullumeelsed trendid, mis on otse destruktiivsed kui et kellelegi abiks.
On ka teistsuguseid ühiskondi, kus vanades lugu peetakse. Aga meie nende hulka ei kuulu. Ja see usaldamatus vanade ja nende elukogemuse vastu teeb meie noorte elu raskemaks kui oleks vaja. See on suur pidur meie arengulisel teel. Noored saavad ehk tarkadeks alles siis, kui nad ise on kord vanad ja oma valusast elukogemusest õppinud. Aga ma pole kindel, et saavad… Valet teed minnes ei jõuta õigesse kohta.
Ega ma suuremat ei näegi võimalust vanade ja noorte suhet normaalseks tagasi muuta. Kunagi oli selle suhtega ka meil kõik korras, kaasajas on see suhe aga päris katkine. Mul pole ravimit ega retsepti, et ühiskond tagasi tervemaks teha.
Ma loodan, et aeg ise teeb selles vanade ja noorte vigases ja puudulikus suhtes omad korrektiivid. On ju üldine reegel, et kui on tehtud midagi valesti, siis hakatakse otsima, kuidas seda õigesti teha. Me teame seda igaüks omast elust. Ma loodan, et ühiskonna kui tervikuga saab toimuma sama – kui on tehtud viga, siis hakatakse otsima, milles see viga seisneb ja kuidas seda saaks parandada.
Mulle näib, et me oleme praegu üleskäigu trepil teel allamäge. Aga ma loodan, et me taipame ükskord hakata kasutama seda üleskäigu treppi õigesti – ülespoole tõusmiseks, mitte allapoole minekuks.
Kus leida aga selle trepi esimene aste, et tõusma hakata? Annan sellele fundamentaalsele küsimusele vaid väga viitelise, väga lakoonilise vastuse: otsige vaimset – tõusutee algab sealt.”