Eesti keel õpitakse ruttu ära, kui selleks on otsene vajadus. Kuni saab hakkama ka ilma keeleta, seni keelt ära ei õpita. Kui oskame luua keele oskamise järele vajaduse, siis kaob keeleprobleem aja jooksul ise, vähemalt pole see enam emane ja terav probleem. Kohaliku rahva keel lihtsalt omandatakse. Kuni aga vajadust osata kohalikku keelt pole, seda ka ei juhtu.
Suurtel ja väikestel rahvastel on seejuures erinev suhtumine võõrkeele omandamisse. Suured rahvad, kelle keel on saanud üheks maailmakeeleks, ei tunneta otsest vajadust õppida ja omandada mõni teine keel lisaks. Nende keelkond on piisavalt suur, nende keeli maailmas vallatakse, et omas keeles hakkama saada. Sellised keeled maailmas on praegu näiteks inglise, hispaania ja saksa keel. Võimalik, et ka hiina keel, kuid ma ei tea Aasia keeleoludest suuremat.
Me ise teame seda NSV Liidu aegadest, mil venelased ei vaevunud liiduvabariikide rahvuskeeli õppima, sest nad said NSV Liidu piires toime vene keeles. Ja see venelaste hoiak on säilinud tänaseni. Liiduvabariikides praegu elavad just vanemad kohalikud inimesed valdavad vene keelt ja venelased ei näe kohati otsest vajadust kohaliku keele õppimiseks.
Väikerahvastel, erinevalt suurtest rahvastest, on aga paratamatus osata lisaks oma emakekeelele veel mõnda keelt lisaks. Ehk isegi veel mitut keelt lisaks, nagu see on Eestis. Neil pole mingit võimalust suures maailmas toime saada vaid oma emakeeles. Seda enam, et viimase sajandiga on maailm muutunud märksa avatumaks ja inimeste võimalusi liikuda maailmas on üha enam.
Meie probleem vene keelega laheneb ise ja vaikselt, kui venelased Eestis on sunnitud ära õppima eesti keele. Ja see sund ei pea olema administratiivne, vaid põhinema mõistetud vajadusel.
Venelased Eestis juba mõistavad seda vajadust ja see avaldub selles, et oma lapsi püütakse panna üha enam õppima just eestikeelsesse keskkonda. Vanemad, kes näevad oma lapse tulevikku Eestis, mõistavad tasapisi, et ilma eesti keelt oskamata pole nende lastel siin mingit tulevikku. Nende lapsed peavad kohalikku keelt oskamata leppima kõige lihtsamate töökohtade ja tööga ja neil puudub igasugune võimalus Eestis saada korralik haridus, teha mingit karjääri, oma elus edeneda ja kõrgemat palka teenida – elada paremini. Nii, kohalikku keelt omandamata, jäädaksegi nö. teise sordi inimesteks. Põhjus pole seejuures mingi rahvuslik diskrimineerimine, vaid on neis inimestes endis. On nende üleolek, nende tahtmatus, nende vastandumine jms.
Venelasi on seni takistanud teisi keeli omandamast nende NSV Liidu aegadest päritud mentaliteet, et endised liiduvabariigid on ikka veel mingi kujutletava vene maailma osad. Või et see kujutletav vene maailm on senini olemas ja saab üha suuremaks, et väiksemad rahvad ise muutuvad tulevikus vene keelt kõnelevateks rahvasteks. Putini ideoloogia “russki mir” on kahese taustaga – see peaks tõstma vene rahva eneseteadvust ja ehk see nii ka kusagil Venemaal on, reaalselt aga on selline mentaliteet venelastele maailmas väljaspool Venemaad raskusi loov. Selle mentaliteediga maailmas kaugele ei purjeta. See soodustab vaid venelaste enamat isoaltsiooni mujal maailmas.
Suund on vastupidine – kohalikud rahvad eemalduvad sellest kujutluste venekeelsest nn. vene maailmast üha enam. Üha enam venelasi taipavad, et pole põhjust toetuda minevikule, pole põhjust elada ka mingites tulevikuutoopiates. Ja venelased on hakanud omandama kohalikke keeli. Sest nad kogevad kohaliku keele valdamise vajalikkust. Nad kogevad seda siin Eestis, aga nad kogevad seda ka teistes riikides, kus nad ka poleks või kuhu nad ka elama ei asuks.
Riik peab olema karm keelenõuete kehtestamisel. Ja seda karmust tuleb vaadelda kui kohalike venelaste tulevaste põlvkondade kohanemise ja elus toime saamise võimalust Eestis. See karmus on hea venekeelsetele endile.
Mis keeles keegi kodus või tänaval räägib, see pole riigi jaoks oluline. Keel on esmaselt aga üks tööalase kvalifikatsiooni iseloomustajaid. Kui keegi siinset keelt ei valda, siis ta ei sobi töökohtadele, kus keele valdamine on paratamatu. Nii ei saa eesti keele mittevaldamist pidada ka diskrimineerimiseks. See on lihtsalt tööalase kvalifikatsiooni nõue.
Minu kodumajas on näiteks ca 80% elanikest venekeelsed. Kuid nad kõik oskavad mingil tasemel eesti keelt ja nad ka püüavad minuga rääkida eesti keeles. Nad on nooremapoolsed, haritud, edukad ja osad neist pole kogenud NSV Liidu aegu ega kanna endaga tollast mentaliteeti. Nad on enda ja oma laste tuleviku sidunud Eestiga ja mõistnud eesti keele vajalikkust.
Viimaste valitsuste avatud uste poliitika esmaselt venekeelsetele ja nende suur sisseränne Eestisse on keeleprobleemi lahenemisele Eestis loomulikult suur tagasilöök. Sest saabunud venekeelsed leiavad siit eest neile keeleliselt sobiva keskkonna. OK, olmesuhtluses on neil suht kergem. Kuid NB! – see ei tohi viia Eestis kellelegi töökvalifikatsiooni keelenõuete langetamisele. Siin on Eesti ja riigikeel on siin eesti keel. Punkt.
Harri Kingo