Kui riiki juhivad asjatundjate asemel ideoloogid, lõpeb see alati katastroofiga

Viimaste aegade valitsustes on näha, kuidas riigi ees seisvad probleeme lahendavad ideoloogilised fanaatikud ja see ei saagi heaga lõppeda. Üheks heaks näiteks on kliimaminister Yoko Alender, kelle ebakompetentsusele juhtisid esmaspäeval tähelepanu mitmed EKRE Riigikogu saadikud.

Kliimavõitluse ideoloogia on täis vastuolusid ja selleks, et rohepöörde-olukorras ikka õigeid otsuseid tehtaks, on vaja laiema silmaringiga inimesi, kes näeksid ka alternatiivseid võimalusi, eelkõige aga probleeme, vigu ja eksiarvamusi, vältimaks majanduse põhjalaskmist. Kui aga ministeeriumi etteotsa satub kliimaideoloog, kes tunnistab ainult “üht ja ainsat tõde”, siis on libastumine kiire tulema.

Eestis ongi rohepööret juhtinud fanaatikud, kes ajavad paanikabülletäänist näpuga järge ja teevad kõike pimesi selle järgi. Üheks tagajärjeks ongi juba oma odava põlevkivienergeetika väljasuretamine ning selle asendamine kalli “rahvusvahelise” börsielektriga, mis oigab kalli taastuvenergia ebaühtlase kättesaadavuse käes.

Teine koht, kus fanaatikud on pääsenud otsuseid tegema, on Tallinna linnatransport ning seal on “lõssenkoks” ei keegi muu kui Pärtel-Peeter Pere, mees, kes propageerib naiste vedamist kastis ja veab seal lapsigi, seda ka külmal ajal. Nüüd on see kliimapaniköör pandud Tallinna linnatransporti kaost külvama.

Kuna Pere on progressivist, siis peaks ta ka feminist olema, kuid tema jutud oma naise vedamisest rattakastis tunduvad pigem ahistamisena ideoloogilistel eesmärkidel. Tema abikaasa on ehk ajupestuna rahul, nagu tšetšeeni terroristi ameeriklannast naine filmis “Patriootide päev”, kuid sotsiaalmeedias ütlevad naised küll, et nemad ennast kasti lüüa ei laseks ega käiks ka jalgrattaga teatris, nagu üks “virgunute” seltskond meedias propageeris.

Sellele, kui vildak on rohepööre oma olemuselt, juhivad päevast päeva tähelepanu ettevõtlusliitude esindajad, kelle haldusalal hakkab kuumuse asemel fanatismi liiga tegema, kuid kogu kampaaniat maha laita ei julge veel keegi ja nii sammutakse üheskoos katastroofi poole, mis tabab kliima asemel majandust.

Kui riiki juhivad ideoloogid, on hukatus kindel, mida tõestavad marksism, leninism ja maoism.

Uued Uudised