Valitsuse eriline küünilisus – sõita pärast Lihula samba röövimist Põgarile, millel on tähtis seos 80 aasta taguse septembripõgeneminega

Hiljuti siseminister Lauri Läänemetsa algatusel politsei kätega röövitud Lihula mälestussammas on pühendatud eesti meestele, kelle kangelaslik vastupanu Sinimägedes ja mujalgi võimaldas kümnetel tuhandetel eestlastel paatidega bolševike eest Läände põgeneda – ja seesama närune valitsus peab neljapäeval, 19. septembril oma väljasõiduistungi Põgaril Mäevalla palvemajas, kohas, kus Otto Tiefi valitsus evakuatsiooni oodates nõu pidas.

See näitab Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsuse julma küünilisust. Ühest küljest keelatakse Lihula mälestussamba püstitamine, keeldutakse tunnistamast Saksa poolel sõdinud meeste rolli Eesti vabadusvõitluses, vaid neid lausa demoniseeritakse, kusjuures sotsist siseminister Lauri Läänemets ütles Riigikogus otse, et eestlased poleks 1944. aastal pidanud üldse sõdima – ja teisest küljest minnakse meenutama suurt põgenemist 1944. aastal, mida need sunnitult võõrmundrit kandnud mehed võimaldasid.

Valitsus ei näi aru saavat, et kui poleks neid Saksa poolel sõdinud Eesti mehi ja nende kangelaslikkust (Saksa armee vastupanu oli nõrk), oleks Punaarmee jõudnud märgatavalt varem Tallinnasse ja mujale Eestisse ning need, kes jõudsid põgeneda, poleks seda saanud, vaid oleks jäänud küüditajate küüsi. On teada, et paljud inimesed küll tõttasid randadesse, aga jäid hiljaks – oleks vastupanu olnud veelgi ägedam, oleks pääsenuid rohkem. Lauri Läänemets aga soovib, et vastupanu poleks üldse osutatud, seega oleks rohkem rahvast okupatsiooni alla jäänud.

Tänu eesti sõjameeste vastupanule sai Tallinnas koguneda Otto Tiefi viimane põhiseaduslik Vabariigi Valitsus Eestis enne Eesti Vabariigi taastamist 20. augustil 1991, kellel ei õnnestunud siiski pääseda, kandmaks edasi põhiseaduslikku legitiimsust. Seda tegid teised inimesed, kel õnnestus võõrsile jõuda ja Eesti Vabariiki elus hoida.

Eestisse sissetungiva Punaarmee eest põgenes 1944. aasta hilissuvel ja sügisel Läände hinnanguliselt 80 000 inimest. Põgenemise haripunkt oli ajavahemikus 19.-23. september. Punaterrori eest põgenenud eestlaste hulgas oli esindajaid kõikidest ühiskonnakihtidest. Tuhanded laeva- ja paadipõgenikest ei jõudnud aga kunagi sihtkohta, vaid uppusid Läänemeres.

Praegu võimulolevad poliitilised jõud on variserlikud, nad kasutavad septembripõgenemise mälestust ainult selleks, et poliitilist profiiti lõigata, samas kui Lihula saaga raames sülitatakse näkku neile, kes selle lahkumise võimalikuks tegid. Eriti võigas on see sots Läänemetsa poolt, kes sisuliselt tembeldas eesti sõjamehed okupantide käsilasteks, samal ajal kui ise kaitseb okupantriigi kodanikke, lubamata võtta neilt valimisõigust kohalikel valimistel.

Uued Uudised