Lihula mälestussamba kõrvaldanud siseministriga valitsus sõitis neljapäeval Otto Tiefi kabineti viimasesse kogunemispaika Põgaril ning president Alar Karis seilas Tallinna lahele, kuid nende kummagi tagasivaade ajalukku ei ulatunud meesteni, kes tegid septembripõgenemise võimalikuks.
Kristen Michali valitsuselt, kes vastandas ennast siseminister Lauri Läänemetsa algatusel Lihula monumenti röövides Eesti sõjameestele, ei ootagi reaalse ajaloopildi tunnistamist, kuid ka president jättis ära märkimata eestlaste vastupanuvõitluse olulisuse, mis sest, et “vales mundris”, peaasi et “vaenlane oli õige”.
Alar Karis rääkis neljapäeval 1944. aasta suurpõgenemise mälestushetkel Tallinna lahel mereväe laeval „Kindral Kurvits“ palju suurpõgenemisest, 1940. ja 1941. aastate terrorist, paadisõitudest, elust võõrsil ja Eesti omariikluse hoidmisest, kuid ka tema ei meenutanud neid, kes Sinimägedes rinnet hoidsid. President hoidis valitsuse ideoloogilisest poliitkorrektsusest kinni ega meenutanud “natse”.
Praegune Eesti riik kirjutab poolikut ajalugu ja häbeneb oma sõjamehi, kellel polnud lihtsalt muud varianti Eesti eest võidelda kui Saksa mundris – sinimustvalge lipu all olnuks see võimatu. Need mehed valisid mitmest halvasti vähem halvima ja tolles olukorras parima, kuid nüüd tahetakse neist Läänemetsa kombel deemonid kujundada. Või siis nad ära unustada.
Eesti riigivõimul pole enam oma mõtlemist ja oma tahet – oma sõjameeste häbenemist nõutakse nii liberaalse Lääne kui ka agressiivse Venemaa poolt. Eriti võigas ongi see, et Eesti riigivõim alistub Venemaa ajaloonägemusele ja nõustubki Lauri Läänemetsa kombel, et Sinimägedes sõdisid “natsid”. Kuigi just Sinimägedes haukunud relvad võimaldasid läänerannikul paadid kaldast lahti lükata.
Uued Uudised