Tänane alandlik Eesti inimene ei erinegi väga Vene ja nõukogude inimesest

Juba pikka aega on Eestis räägitud põlglikult Venemaa kodanikest, kes toetavad Putinit ka siis, kui see neile sõja ja vaesuse kaela surub ning suud kinni paneb. Iga päev näitab üha selgemalt, et ega see Eesti inimene ka väga venelastest erine.

Vene rahvas võtab tõesti alandlikult vastu kõike, mida riigivõim talle koormaks paneb. Venelased põgenevad pigem maalt, kui lähevad tänavatele (hiljutine uudis rääkis 600 000 välismaale põgenenud venelasest, kes on peamiselt noored). Ja venelaste seas on tohutu mass neid, kes rinnal särki lõhki rebides lähevad Putiniga kaasa, kuhu see neid ka ei viiks.

Mille poolest erineb tänane eestlane eelpool kirjeldatutest? Sisuliselt mitte millegi poolest.

Kõigepealt julgeolekumaks – see on sisuliselt sõjamaks, mida teistes ühiskondades kehtestatakse siis, kui reaalne sõda on käes. Üheski NATO ja EL-i idapiiri riigis pole otsest sõjaohtu – me oleme rahuaja riigid. Miks siis maksustakse inimesi, nagu oleksime juba Ukraina moel sõjas? Kaitselünkade likvideerimiseks oleks paslik võtta kaitselaen, mille ühiskond maksaks turvalisuse nimel tulevikus tagasi. Riigikaitsemaks on hetkel kriisis oleva riigi inimeste tõukamine veel hullemasse olukorda, kusjuures sõda ju polegi ja valitsus arvestab kaitsepoliitikat rahuaja kontekstis. “Hanno Pevkur: Eesti ostab 10 aasta jooksul 4 miljardi euro eest laskemoona.” (BNS)

Eestlased lepivad hetkel valitsuse algatatud sõjahüsteeriaga ja lubavad alandlikult oma rahakotte tühjendada. Venemaal käib see asi täpselt samamoodi, aga nemad vähemalt sõdivad. Venemaal toetab paljaksröövitav rahvas Putinit samamoodi nagu Eestis Reformierakonda ja tema võimupartnereid. Ja nagu ei lähe Venemaal rahvas vihaga tänavatele, nii ei lähe ta ka siin, ta on samamoodi nagu Venemaal maadligi pekstud ja ideoloogiaga (kui sa pole rohepöördes ja maksupoliitikas meie poolt, oled meie vastu ja Kremli poolt) kuulekaks sunnitud.

Eesti inimest saab võrrelda ka nõukogude inimesega, kes lohutas ennast alati, et küll elame kõik üle. Nõukogude ajal läks kõik samuti kergelt paremaks – kui 1950. aastatel ei makstud mõnes kolhoosis palkagi, siis 1970. aastate lõpus ehitati isegi eramajasid. Kui inimene kogeb pisematki elu paranemist (mis Eestis taasiseseisvusajal kahtlema on tuntav), siis ta vastu ei hakka, isegi kui see taas halveneb – ta tunneb justkui häbi, et viriseb, sest kõik ju paranes ja ehk on tagasilöök ajutine ning tingitud objektiivsetest põhjustest?

Sellega ollakse taas Vene kodanike moodi, kelle jaoks on peaasi, et elu ei läheks hullemaks – ja kui läheb, siis loodetakse ikka ja jälle, et küll võimumehed asja taas korda teevad. Eestlasteski on ehtnõukogulik ja ehtvenelik alistuvus võimust võtmas – elame üle, ega me ei saa ju ometi oma riigi vastu olla.

Venemaa venelaste kohta öeldakse ka seda, et nemad pole pärast Teist maailmasõda kaevikutest välja tulnudki. Meie saime mõnda aega kergelt heaoluühiskonda tunda, aga kolime nüüd venelaste kombel kaevikutesse tagasi – vaja kliimasõdida, vaja päris sõda sõdida, vaja mittesallijatega sõdida… mis ajast me enam normaalset elu ei taha?

Ja üks asi veel, mille poolest sarnaneme üha enam Venemaaga – ka siin ei usuta enam, et rahvas röövvalitsuse kukutab, pigem usutakse, et järsku eliit (meie oligarhid) jõuab sinnamaale, et astub valitsuse vastu. Sama naiivne lootus nagu Venemaalgi – pisut häält tõstavad, aga lepivad olukorraga.

Poliitikavaatleja Taivo Sepp kirjutab: “Saan ikka kuidagi hakkama!” inimesi on Eestis päris palju. Aga miks peab virelema ja kuidagi hakkama saama, kui võiks ka kuidagi teisiti?

Mis erinevus on meie ja jõukate lääne inimeste vahel – miks meil pole rahutusi, kui püksirihma peab hakkama jälle koomale tõmbama? Kas mitte paljud seda küsimust ei esita?

Arvan, et põhjus on selles, et nõukogude inimesed on harjunud elama viletsuses. See ongi nende jaoks normaalsus. Pole kunagi elanud paremini kui täna ja kui porgandist magusamat pole saanud, siis tundub ka porgand magusana.

Mässu võiks teha vaid see eliit, kes on kogunenud peamiselt Tallinna ja selle ümber. Neil on, mida kaotada ja nende elatustase langeks märgatavalt, kui see riik lõplikult pankrotti läheb.

Ülejäänud Eestis on suhteline vaesus juba pikemat aega reaalsus. Ka pensionär ei ole kunagi paremat elu nautinud. “Saame kuidagi hakkama!” kõlab nende suust üsna sageli.

Aga tundub, et on tulemas ka aeg, kus enam ei saa kuidagi hakkama. Võibolla isegi supijärjekord tundub siis uue normaalsusena. Võibolla. Aga kas peaks?”

Üks erinevus siiski Venemaaga on – seal ei saa opositsiooni valida, kuid Eestis saab praegu veel valida EKRE.

Uued Uudised