Poliitikavaatleja Taivo Sepp kirjutab fosforiidi kaevandamisest nõukogude ajal, mis kõlab hoiatavalt, arvestades kliimaministeeriumi plaane taas fosforiiti maapõuest välja tooma hakata.
“Maardus, kus ma elan, kaevandati fosforiiti. Seda tehti lahtise kaevandusega, kus maa tõsteti sügavuti ära pealt ja paekivi lõhati pealt, et saada kätte see fosforiidikiht. Majad värisesid igapäevaselt kaevandustegevuse tõttu. Looduskahjudest siis ei räägitud, sest rahvaga ei pidanud arvestama.
Poisikesena oli isegi põnev neis karjäärides hulkuda. Ohtlik, aga põnev.
Radioaktiivsest foonist, mis kaevanduses tekkis, ei räägitud siis samuti midagi. Diktüoneemakilt, mis asub fosforiidikihi peal, tekitas isesüttimisel iseloomulikku vingu. See on see kiht, mis on ka ühtlasi radioaktiivne. Üldiselt jäi maha kuumaastik ja keemiatehase punast rebasesaba mäletavad kõik, kes siis Harjumaal elasid.
Aga loodusel on ikka imeline võime ise taastuda. Kuumaastik on tänaseks kaetud metsaga ja rahvas käib seal seeni korjamas ja talvel suusatamas. Loodus saab hakkama ühe inimpõlve jooksul. See pole muidugi lohutus neile, kes sellel kaevandamise ajal elavad.
Toona ei olnud rahvas pangaori ja ka välismaale põgeneda ei olnud enamusel võimalust. Seega sündis fosforiidisõda, mis peatas Moskvas sündinud plaanid ja kuna toimus ka Eesti riikluse taastamine, siis hullem jäi toona tulemata.
Tänaseks on eelpool mainitud tingimused kadunud. Ollakse süsteemi orjad ja võimalus on ka põgeneda. Seega aeg on küps globalistide jaoks, see maa siin jälle üles künda. Seekord näiliselt vastuseisuta. Mida vaesem on rahvas, seda kuulekam.”