Eesti riigis toimub uskumatu rahva paljaksröövimine tegutsemismandaadita tegelaste poolt

Viimasel ajal on ka võimulolijate külje alt juurde tulnud neid inimesi, kes hakkavad aru saama, et see maksu- ja hinnatõusude ralli ning kõige liikuva ja liikumatu maksustamine ei ole enam kuidagi normaalne.

See, kuidas praegu riiklik röövimine toimub, on uskumatu. Võtame lastelt raha ära. Võtame vanuritelt. Võtame peredelt. Võtame huvihariduselt. Võtame kultuurilt. Võtame õpetajatelt. Võtame koolidelt. Võtame näitlejatelt jne, jne…

Lisaks tõstetakse maksukoormust. Maksustame autod. Maksustame kõik sissetulekud. Maksustame jäätmed. Maksustame maa. Maksustame saadava tulu. Tõstame elektri hinda ja mõtleme välja lisatasud jne, jne…

See sarnaneb juba keskajaga, kus isand ei suuda enam oma priiskavat eluviisi rahastada ja laob vaesele talupojale kaela habeme-, naisemagatamise-, õhuhingamise- ja muud maksud. Kaasaja pildis aga nagu käiks konkurss „Eesti otsib supermaksu!“

Seejuures aga on ülioluline see, et võimulolijatel pole praeguseks maksuralliks mitte mingit rahva mandaati. See pole opositsiooni „vandenõuteooria“, vaid ka peavoolumeedias kümneid kordi läbi nämmutatud fakt, et Reformierakond ei rääkinud Riigikogu valimiskampaanias sõnagi kavandatavatest maksutõusudest ning Kaja „Lugege mu huultelt – maksud ei tõuse!“ Kallas tunnistas ajakirjanikele otse, et maksutõusudest rääkimine oleks olnud ebapopulaarne.

Laiutagu Jürgen Ligi oma lõugu mistahes suunas, ilmselge on see, et sellel ega kolmel eelmisel valitsusel ning temasugusel ülbikul pole ega ole olnud mingit mandaati praeguseks maksutõusupoliitikaks ja seega on kõik toimuv üdini ebaseaduslik. Muuhulgas pole riigis mingilgi moel kehtestatud erakorralist olukorda, mille varjus võinuks näiteks julgeolekumaksu kehtestada. Isegi Ukraina sõja varjus on Eesti rahuaja riik.

Oleks veel, et rahvalt võetav raha looks uusi väärtusi, kasvataks jõukust – aga ei, see on nagu tarbimislaen, mis süüakse ära, sellega kaetakse eelarveauke ja makstakse kinni valesti aetud poliitikat. Isegi kaitsekulutusteks minev raha ei tule tagasi, sest kodumaist militaartööstust on väga vähe (Eesti tooted on kadunud ka sõduri toidupakkidest) ning ostetud Javelinide või Negevite raha läheb välismaale.

On arusaamatu, mis majandusloogika järgi Reformierakonna valitsus tegutseb – kui rahvalt korjatakse ainult raha ära ja seda kasutatakse riigi ülalpidamiseks, siis sellest ei tule mingit taastumist, mingit jõukust, mingit edasiarenemist. Kõik see viib ainult massilise vaesumiseni ja veelgi sügavamasse kriisi langemiseni, eriti kui ka ettevõtlus puuakse nii maksude kui ülikõrge elektrihinnaga kinni ning sealt lisaväärtust ei tule.

Riigi puhul olnuks loomulik, kui ta ennast pisutki piirab, kuid tohutu bürokraatiaaparaat järgib hoolega, et ühtegi rasvavolti tema kõhul ei puudutataks. Ei loobuta ka ühestki võõrsilt sisse veetud kahjulikust kohustusest nagu näiteks rohepööre, mille võiks kasvõi pausile panna. Nii hakkabki riigisüsteem, mis peaks töötama rahva heaks, pigem kodanikele vastanduma, nende kahjuks töötama. Ja siin hakkab ennast üles kruvima sotsiaalne konflikt.

Kuna praegusel valitsusel pole rahva mandaati ega seega ka legitiimsust, siis puudub tal ka demokraatlik kaitse kukutamise eest. Eestis on parlamentaarne demokraatia võimuliidu poolt sisuliselt hävitatud ja seega pole põhjust, miks ei võiks ega peaks poliitika tänavatele minema, kulmineerudes valitsuse jõulise kukutamisega vägivallatute protestide kaudu. Või ka vägivaldsete, kui rööviv riik hakkab hambaid näitama.

Võimuliit näeb juba ette, et rahutused võivad tulla – seda näitavad nii PPA õppused Rabassaares, kus „vaenlaseks“ oli oma rahvas ning kaitstavateks lahkelt sisselubatavad võõrad, samuti politseile vastava tehnika ja varustuse soetamine koos muudatustega seadusandluses, mis lubaks rahvast kumminuiadega taltsutada.

Kõik totalitaarsed režiimid on varem või hiljem langenud. Rahvast teerullidega ülekihutav Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 blokk võiks omaenda naha huvides aru saada, et lõpmatult ei saa rahvast narrida, mõnitada, survestada, vaeseks teha, porri lükata. Muide, kunagi kirjutas üks reforminoor avalikult sellest, kuidas oravaparteis õpetatakse noorsugu poliitikukarjääriks usu ja teadmisega, et rahvast ei peagi hoolima, oma asjad tuleb vargsi, aga kindlalt ära teha ning „loll rahvas“ tuleb lihtsalt fakti ette seada – algul on vihased, aga varsti peavad paratamatusega leppima. Just sellist poliitikat Reformierakond ajabki.

Praegune valitsus pole kunagi rahvast hoolinud, vaid alati temast üle sõitnud, nii Rail Balticut, tuuleparke ja laskealasid rajades kui ka fosforiidikaevandamist planeerides. Rahvalt pole arvamust küsitud ei massimigratsiooni, rohepöörde, Euroopa Liidule suveräänsuse äraandmise ega millegi muu kohta.

Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonis olevat lausa fikseeritud kohustus, mille järgi kodanikud peavad türannid kukutama. Ja mida me siis ootame?

Uued Uudised