„Hoolivat Eestit“ ei ole olemas

Kui vaadata uudiseid, siis näeb ikka, kuidas keegi on algatanud mingi kampaania vaimse tervise parandamiseks; kuidas keegi kutsub haigusi varakult avastama või keegi muretseb mingi vähemuse pärast. Kõik see on pelk asendustegevus – Eestis ei hooli inimestest keegi, eriti mitte riiklikud institutsioonid.

See meeletu maksu- ja hinnaralli ei ole ju ainult rahva vaesumine, see on tohutu löök inimeste tervisele, sest stress ja depressioon saavad nüüd uue hoo. Kärpeid tegev valitsus ajab ainult raha kokku, tema ei mõtle vähimalgi määral selle peale, milline hirm ja masendus on inimesi haaranud. Või usub tõesti keegi, et ülbikust rahapesuminister Jürgen Ligi ühestki inimesest hoolib – kogu tema avalikkuse ees räägitav jutt näitab vastupidist.

Kõik need sõnad, mida valitsus inimestest hoolimise kohta räägib, on tühjad sõnad, sest teod näitavad vastupidist. Valitsuse tegevusest ei kuma välja grammigi tegelikku hoolivust, raskused laotakse kägiseva rahva selga tuima ja küünilise rahuga. Nursipalu saaga näitas, et Reformierakond ei hooli ka mitte mõistest „kodu“.

Hoolivusjutud on võimupoliitikute kohustuslik pagas – nad ei saa ju ometigi tunnistada, et neil on rahvast ükskõik. Ainult et teod paljastavad kõik, selle, kui külmad ja ükskõiksed nad on.

Oma osa mängib ka ideoloogia, eriti sotside puhul – see on ju nõukogude ajastki teada, et vasakpoolsed, kommunistid ja sotsialistid peaksid justkui sotsiaalsete võitluste eesotsas olema, nemad peaksid lihtsat inimest toetama. Eesti sotsid püüavad kramplikult seda joont hoida, aga teevad samas kaasa kõik, et inimeste hakkamasaamist purustada.

Veelgi hullem on see marksismist nakatunud liberaalne ideoloogia, mis on endale monopoliseerinud armastuse, hoolivuse, inimlikkuse ja sallivuse ning väidab, et ta on kõige hea ja ilusa eestvedaja. Ilusatest sõnadest hoolimata ei esinda nad mitte midagi head, vaid on ise vihkavad ja sallimatud ning igatsevad totalitarismi, et kumminuia, vangla ja vaenukõneseadusega kõiki „heaks“ muuta. Või nagu sotsialismi ajal pilati: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege – või ma tulistan!“

Kõigi abistajate, hoolijate ja toetajate seas pole ilmselt ühtegi riigi osalusega institutsiooni, kes asja siiralt võtaks. Jälgige kasvõi seda, kuidas eraldatakse raha näiteks inimeste vaimse tervise parandamiseks – kui toimuvat lähemalt vaadata, näeb, et see raha läheb hoopis koolitajate väljakoolitamiseks, et need tegeleksid kaugel tulevikus kellegi vaimse tervisega. Ehk siis esmalt söödetakse oma toiduahelat.

Eesti riik ei tähenda enam inimesi, vaid kampa võimulolijaid, kes püüavad oma taskuid rahva arvelt täita.

Uued Uudised