Kuigi Eesti riik vajub majanduskaosesse, üritab vasakliberaalne valitsus veelgi elustada sisserännet ning tööandjad, kes pole suutnud ka saja tuhande ukrainlase seast “insenere” leida, aplodeerivad selle peale tormiliselt.
BNS kirjutab: “Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ütles neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil, et tema hinnangul võiks välistööjõu kvoodi tõsta praeguselt 0,1 protsendilt 0,2 protsendini rahvastikust.
“Kui meil täna on kvalifitseeritud välistööjõu kvoot 0,1 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 1300 inimest, siis näiteks tulevikus, tavaolukorras, võiks seda kvooti kahekordistada. Ehk siis 1300 asemel 2600 inimese juurde,” ütles Keldo. Kui majanduskasv on rohkem kui 2 protsenti ja nõudlus kvalifitseeritud tööjõu järgi kasvab, võiks ministri vaates kvooti veelgi tõsta, 0,3 protsendi ehk 3900 inimeseni.
“Me näeme, mis on need sektorid, mis päriselt kvalifitseeritud välistööjõudu vajavad. Me näeme, et need on masinatööstus, need on puidutööstus, need on tekstiilitööstus. Ehk need on tihti töötlevad tööstused, kus on üle 90 protsendi ekspordiks ehk väga kõrge lisandväärtusega tegevus,” osutas Keldo.”
Tegu on odavtööjõu sisseveo soodustamisega. Kui pikka aega viidati massimigratsiooni nõudmisel ikka IT-inimestele, siis nüüd juba öeldakse otse, et sisserändajad tahetakse masina-, puidu- ja tekstiilitööstus liinidele – odavukrainlasi, odavusbekke, odavmoldovalasi ja nii edasi.
Ühe välismaalaste seaduse tegi juba minister Andres Sutt kohe Kaja Kallase esimeses valitsuses, mil tunnistati otse, et seda on vaja venekeelse odavtööjõu sisseveoks endise Nõukogude Liidu baasil tekkinud riikidest. See tõi kaasa Eesti kiirenenud venestumise ja nüüd antakse sellele protsessile hoogu veelgi juurde.
Kunagine e- ja digiriik Eesti on juba ammu muutunud venekeelse töökeskonnaga odavtööjõu maaks, kuid nüüd on lisaks majandus põhjas, ülikõrge elektrihind ja suur maksukoormus pärsivad ettevõtlust, investorid siia enam ei tule ja nii pannaksegi edasi nepaallannaga tekstiilitööstuses või usbekiga puidutsehhis.
Tööandjad aga on sillas. BNS jätkab: “Eesti Tööandjate Keskliit toetab ja tunnustab valitsusele esitatud ettepanekut välismaalaste tööturule kaasamise lihtsustamiseks ja kvoodisüsteemi paindlikumaks muutmist. /…/ Lisaks sisserände piirarvule on kolmandatest riikidest töötajate kaasamisel oluline takistus keskmise palga nõue, mis on teatud ametikohtadel, regioonides ja sektorites liiga kõrge. Seetõttu võiks keskmise palga asemel nõude kehtestada mediaanpalga või 1,5-kordse alampalga tasemel.”
Kõik on väga selgelt välja öeldud: minister Keldo teatas, et tulevad liinitöötajad ning tööandjad teatavad, et nad ei taha head palka maksta. Sellele, et kogu Euroopa Liidus pole ainsatki maad, kus massiline sisseränne oleks tööjõuprobleemid lahendanud, küll aga on see tekitanud tohutult muid probleeme, kultuurikonfliktidest terrorismini, ei mõtle ei üks ega teine.
Tasub teada sedagi, et tööjõu tarvis on niigi riik täiesti lahti: “Sisserände piirarv reguleerib peamiselt töö- ja ettevõtlusrännet kolmandatest riikidest Eestisse. Sisserände piirarvu alt on välja arvatud nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialal töötajad kui iduettevõttes töötavad ja iduettevõtlusega tegelevad välismaalased. Samuti ei kuulu piirarvu alla pere- ja õpiränne, õppejõuna tööle asumine, suurinvestorina tegutsemine ning töötamine tippspetsialistina ehk välismaalane, kellele tööandja maksab vähemalt Eesti aasta keskmise brutokuupalga ja koefitsiendi 1,5 korrutisega võrdset töötasu ja välismaalased, kellele antakse tähtajaline elamisluba lühiajaliseks töötamiseks või töötamiseks kasvuettevõttes. Piirarvu arvestusse ei kuulu ka Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Jaapani kodanikud ega rahvusvahelise kaitse taotlejad.”
Töötajaid peaks olema seega küllaga, aga ettevõtjad ei suuda isegi eestlasi Soomest tagasi meelitada. Nagu sel puhul öeldakse: nad pole ettevõtjad, vaid mängivad ettevõtjaid.
Uued Uudised