07.10.2024
Tuleviku “taastuvprobleemid”.
Portaal Advance Australia kirjutab sellest, milline õudusunenägu ootab ees tuuleenergia kasutajaid, kui suured tuulikud kord kasutamiskõlbmatuks muutuvad.
Texase üht sellist “surnuaeda” kirjeldatakse nii: „4000 kulunud hiiglaslikku tuuleturbiini laba on kuhjatud nii kaugele, kui silm ulatub, ja need hõivavad suurema osa 25 aakri suurusest põllust.
Tuuleveski labad võivad olla pikemad kui Boeing 747 tiivad – üle 300 jala – ja kaaluda kuni kaheksa tonni, seega on need tööstusliku teemantsaega kolmeks osaks saetud.
Turbiinidega kaasnevad varjatud keskkonnakulud, mida harva mainitakse: tuulikud ei kesta igavesti, tegelikult vaid 20–25 aastat. Labad, mis on valmistatud klaaskiust ja vaigust koosnevast „komposiidist”, taluvad orkaani jõuga tuuli, kuid on piisavalt kerged, et pöörelda, ei ole samas utiliseerimisel sugugi kergesti purustatavad, rääkimata taaskasutamisest.
Teadlased otsivad viise, kuidas eraldada vaigud kiududest või jahvatada labatükid väikesteks graanuliteks, mida saaks kasutada teistes toodetes, kuid neil on raskusi suures mahus töötava protsessi loomisega. Taaskasutamise innukuses on väike iroonia selles, et peamisi taastuvenergiaallikaid ei saa oma eluea lõppedes uuendada.
Aastaks 2050 ennustatakse, et maailm peab igal aastal kõrvaldama miljonineid tonne tuuleturbiinide labade jäätmeid. Suurbritannias ületab maht juba nüüd 100 000 tonni aastas. Praegu maetakse maailmas kasutusest kõrvaldatud labad enamasti prügilatesse, kus nende lagunemine võtab sajandeid.
Ameerika riikliku taastuvenergia laboratooriumi teadlased on hoiatanud, et järgmise paarikümne aasta jooksul seisab maailm silmitsi üleliigsete labade hiidlainega, mida on sadu tuhandeid ja miljoneid. USA valitsuse keskkonnakaitseagentuur on kirjeldanud eesseisvat aega kui hiigelvrakkide ajastut.
Päikesepaneelid, mis sisaldavad fotogalvaanilisi elemente, mis muudavad päikesevalguse elektriks ja mille eluiga on tavaliselt 25 aastat, on veel üks roheline ringlussevõtu õudusunenägu, mis ootab sündimist.
Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri hinnangul on aastaks 2050 oma eluea lõppu jõudnud kuni 78 miljonit tonni päikesepaneele ja maailm tekitab igal aastal veel kuus miljonit tonni fotogalvaanilisi jäätmeid juurde. Kuhu see kõik panna, on potentsiaalselt isegi suurem peavalu kui turbiinilabade puhul. Päikesepaneelides kasutatavate väärtuslikumate materjalide, nagu hõbe ja räni, taaskasutamine on väga keeruline.
Uuringud näitavad, et materjalide taaskasutamise kulud kaaluvad üles kaevandamise kulud suhtega kümme ühele. Teisisõnu, kui ringlussevõtu maksumus on 10 dollarit, saate tagasi ainult 1 dollari.
Erinevalt tuuleturbiini labadest sisaldavad päikesepaneelid toksilisi materjale, nagu plii, mis võivad lagunedes maapinda saastada, nii et nende prügilasse ladestamine tekitab tõsiseid probleeme.
Ja kuidas on lood elektriautodes kasutatavate liitiumioonakudega? Ka siin on küsimus rahas. Jaapani teadlaste sõnul moodustab nendest ringlussevõetavate materjalide väärtus ligikaudu kolmandiku ringlussevõtu maksumusest, samas kui uut liitiumit on viis korda odavam kaevandada kui vana liitiumi akudest ammutada.
Rohelise energia apostlid jätsid selle kõige kahtlemata varju – kui nad sellest isegi teadsid –, kui nad esimest korda esitlesid tuule- ja päikeseenergiat kui ideaalseid alternatiive, mis aitavad meid võõrutada planeedi tapvast naftast, kivisöest ja gaasist.
Ekspertide sõnul on realistlikum nõustuda sellega, et meil pole kunagi 100% rohelist energiaallikat. Sellepärast peaksime toetama kivisütt ja tuumaenergiat. See on vähemalt odav ja usaldusväärne.