09.10.2024
Tõrvikurongkäik Tallinnas 2023, Martin Helme
Politoloog Tõnis Saarts kirjutab oma ERRis ilmunud arvamusloos, et EKRE tulek on nihutanud Eesti poliitika telge. Ta leiab suisa, et emotsionaalne polariseerumine on Eestis nii tugevaks läinud, et EKRE ja Reformierakonna toetajate vastastikune antipaatia ületab isegi USA vabariiklaste ja demokraatide oma.
Mida ta sellega siis mõtleb?
Saarts: „Pärast murranguperioodi sisepoliitikas aastatel 2014–2016 (EKRE tõus ja Savisaare taandumine) ning dramaatilisi nihkeid meie geopoliitilises reaalsuses 2022. aastal on hakanud välja joonistuma sootuks uue poliitloogika piirjooned, mida võiks kutsuda globaliseerumise ja uue külma sõja ajastuks.“
Rääkides globaliseerumise ja uue külma sõja ajastust, mis Saartsi käsitluses sai alguse 2016. aastal ja see transformeeris tema hinnangul varasema perioodi ühiskondlik-poliitilist alusloogikat üsna olulisel määral. „Esiteks jõudsid aastatel 2014–2015 globaliseerumise sümboolsed mõjud esmakordselt Eesti poliitikasse. Täpsemalt käib jutt 2014. aasta kooseluseadusest ja sellele järgnenud 2015. aasta Euroopa rändekriisist.“
Nii tõstatus identiteediküsimus, mis polnud enam seotud postkommunistliku taustaga (nn vene küsimusega), vaid hoopis teistsuguste väärtuskonfliktidega.
Siin nimetab Saarts „parempopulismi“ ehk EKRE kiiret esiletõusu ning kultuurisõdade tulekuga hakkas Eesti poliitika palju enam sarnanema vana Euroopaga, „evides järjest vähem ideosünkraatilisi postkommunistlikke erijooni“.
Saarts: „Kuigi Savisaare lahkumine poliitikast (2016), diskussioonid Euroopa rändepakti üle (2018) ja EKRE võtmine valitsusse (2019) süvendasid globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vastuolule üles ehitatud uut poliitloogikat veelgi, siis need muutused jätsid suuresti puutumata vana postkommunistlike juurtega rahvuslõhe.“
Siin jõuab poliitikahuviline autor tõdemuseni, et 2014. aasta kooseluseaduse debatt ja järgneva aasta rändekriis ning sellele järgnenud EKRE kiire esiletõus tõi Eesti poliitikasse hoopis uued konfliktiteljed, millel oli varasema postkommunistliku loogikaga vähe pistmist.
EKRE ja Helmed peaaegu monopoli vastava narratiivi vormimisel, pöörates selle selgelt kultuurisõdade (EKRE retoorikas: “liberastid” vs. “konservatiivne tervemõistuslik enamus”) ja populistlikku võtmesse (Toompea “globalistlik ja meid Brüsselile maha müüv eliit” vs. “õige” Eesti rahvas).
Loe siit: