Uuring ütleb, et Aktuaalse Kaamera tarbija toetab Kamala Harrist

Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud küsitluse põhjal eelistab 57 protsenti vastajatest näha järgmise Ameerika Ühendriikide presidendina Kamala Harrist ning 19 protsenti Donald Trumpi. Seejuures aga ei ole siin tegu sugugi mitte teadliku valiku, vaid infosõja tulemusega.

Millisena näeb tegelikult üks lugeja objektiivset ja kallutamata uudist? Tavaliselt tahab ta teada tasakaalustatud infot mõlemalt poolt, mis annaks talle võimaluse kaaluda, kumba ta toetab – ehk siis ootab lugeja ajakirjanduselt vaid infot, otsustada tahab ta ise. Kahjuks aga lisab peavooluajakirjandus, mis esitleb ennast objektiivse ja sõltumatuna, igale uudisele oma tugevalt kaldus esitluse.

Kui näiteks Trump ja Harris debateerivad migratsiooni teemal, siis tahab lugeja teada, mida ütleb kumbki kandidaat piiritara, illegaalide sisselubamise, nende laialipaigutamise ning muu taolise kohta. Eesti peavoolumeedia ei anna sellist ülevaadet mitte kunagi. Tema edastab Trumpi sarkastilise repliigi latiinodest koduperenaiste kohta ning Harrise jutu sellest, kui väga peaks vaeseid põgenikke aitama.

Või siis eilset päeva meenutades tahaks inimesed kuulda täpselt, mida ütles Viktor Orban oma Euroopa Parlamendis peetud kõnes ja millised olid Ursula von der Leyeni vastuseisukohad. Peavoolumeedia rõhutab aga vaid Ungari väidetavat Vene-meelsust ja edastab Euroopa Komisjoni “euroväärtuslikud” ütlemised.

See ei ole objektiivne info, see on liberaalne propaganda, ideoloogiline valmistoodang, mida ajakirjandus Eesti meediatarbijale ette söödab. On juba välja kujunenud mõiste “Aktuaalse Kaamera tarbija”, mis tähendab ääretult ühekülgset ja primitiivset arusaama ilmaelust (EKRE ja Trump paha, Euroopa Liit ja võimukoalitsioon hea).

Trumpist ja Ungarist on meedia välja kujundanud tõeliselt deemonlikud nähtused, millega oravariigi usku eestlased hirmutavad oma lapsi. Kui palju aga teatakse neist suurtest ja efektiivsetest sammudest, mida Orbani valitsus on teinud selleks, et ungari rahvas püsiks ja madjaritele sünniks üha rohkem lapsi?

Eesti ajakirjandus on üdini kallutatud. Alternatiivkanalid tunnistavad ausalt, et nad kajastavad kindlat maailmavaadet, aga peavoolumeedia kinnitab, et olevat objektiivne ja sõltumatu – aga ei ole ju.

Uued Uudised

USA valimistest annab hea ülevaate orientalist ja ühiskonnateadlane Peeter Espak oma sotsiaalmeediapostituses.

“USA viimaste pollide kohaselt läks Trump juhtima pea kõikides kaalukeeleosariikides. See etteminek toimus just samal ajal, kui suures osas kaalukeeleosariikides algas eelhääletus. Jagan siinkohal USA ühe kõige vasakpoolsema ja eriti kirgliku demokraatide eestkõneleja-ajakirjaniku Cenk Uyguri kirjeldust, et keegi ei saaks öelda, et säärane info olla kallutatud paremale.

Samal ajal Eesti meedias ilmuvad pealkirjad nagu “USA presidendikampaania viies vaatuses: Harrist saadab edu, Trump liigub kaotuse kursil” ning kommentaarid “analüütikutelt” ja “spetsialistidelt”, kellel puudub isegi ähmane nägemus või kõige elementaarsemgi teadmine USA valimisküsitluste seisust ja metodoloogiast. Kuidas on see võimalik, et USA teemat enamasti kommenteerivad inimesed, kel tõesti pole isegi elementaarset aimu toimuvast, on mõistetamatu – võimalik, et see ongi tahtlik sisepoliitika mõjutamine välispoliitika kõverpeeglis näitamise kaudu. Kuigi lihtsalt “rumalus” ühildatult maailmavaatelise täieliku “allumise” ja “alistumisega” ühte suunda on tõenäoliselt suurema kaaluga.

Kui viimased kuu poolteist on olnud Harris ja Trump täiesti võrdses seisus. Demokraatise parteimeedia nagu kõikvõimalikud New York Times’id ja MSNBCd, Washington Postid, CNNid, jne koostöös vasakpoolsete küsitlejatega ilmselgelt fabritseerisid pärast augutikuist demokraatide partei kongressi nähtuse nagu “Kamala bounch” – mida aga erapooletud ja vabariiklikud pollsterid mõõta pigem ei suutnud. Seis võrdsustus ilma ühegi poole olulise eeliseta veapiiri arvesse võttes – küll aga oli oluline pravda-meedial tekitada “kuvand” suurest edust, mis omakorda mõjutas kihlveokontorite seisu, mis nüüd on taas vabariiklaste kasuks tagasi läinud.

Põhjusena, miks Trump aga just ligikaudu viimastel nädalatel on pea kõikjal siiski selgelt nähtavalt ette rebinud, saab kõige suurema tõenäosusega välja tuua Kamala Harrise täiesti suutmatu ja infantiilse esinemise telesaadetes ja intervjuudes, kus ta isegi oma enda partei meedias ei ole võimeline ühelegi küsimusele päriselt vastama. Vastust ajakirjanikule ei anta kas üldse – asutakse rääkima mingit täiesti asjassepuutumatud juttu või siis mõeldakse mingid põhjendused lihtsalt faktivabalt välja.

Enamasti aga on vastus lihtsalt sõnasalat ühildatult moraliseeriva dotseerimisega sellest, kuidas vastaspoole kurjus on piisavaks põhjenduseks kõigele – enda seisukohti selle tõttu justkui selgitama ei peakski. Viimases “60 Minutes” saates oli olukord juba nutmaajavalt halb. Kuigi saatejuht proovis olla niivõrd leebe kui vähegi võimalik ja kuidagigi järele aidata, olid vastused narruseni naeruväärsed. Lisaks veel imestunud grimassidega, et miks see ajakirjanik mult selliseid asju üldse küsib, kas ta aru ei saa, et ma olen õige ja hea või.

Eriti raske põntsu pani Harrise kampaaniale ka president Biden ise, kes on kõikide allikate sõnul sügavalt solvunud ja maruvihane Harrise ja Pelosi ja muu sarnase ringkonna peale, kes ta väevõimuga kandideerimast maha võtsid.

Biden tegi kübaratriki esmalt sellega, et andis Valges Majas pressikonverentsi just sel ajal, kui kõikide uudismajade otsepilt oli suunatud Harrise kampaaniaürituse kõnele (Harris on võimeline teksti maha lugema, kui telepromter jääb seisma, siis võimetu aga iseseisvalt jätkama loogilist juttu) – mis tõi kaasa selle, et kogu uudismeedia ühel ajal lülitus ümber Bideni sõnavõtule.

Biden mainis, et nad on absoluutselt kõike alati teinud koos Kamala Harrisega ja Harris on seega kõikide nende ühisotsuste tegemise kindel osa. Demokraadid kaotasid ühe hetkega võimaluse vastandada ja eristada Harrist ajalooliselt ebapopulaarsest ja läbikukkunuks peetavast Bidenist ja näidata ennast täiesti uue värske poliitika vedajana.

Teise kurioosumina toimus intsident, kus Harris helistas enne praegust orkaani Florida kubernerile Ron DeSantisele – väidetavalt pakkumaks oma abi orkaaniga toimetulekul. Ron DeSantis aga keeldus tema kõnesid vastu võtmast klausliga, et tal pole aega mingites Harrise poliitmängudes osaleda, tal on vaja oma osariiki juhtida katastroofilise orkaani tingimustes. Harris hakkas selle peale DeSantist ründama öeldes ajakirjanikele: “People are in desperate need of support right now and playing political games with this moment, in these crisis situations, these are the height of emergency situations, it’s just utterly irresponsible, and it is selfish.”

President Biden aga vastas ajakirjanikele teema kohta: “The governor of Florida has been cooperative. He said he’s gotten all that he needs. I talked to him again yesterday, and I said – no – you’re doing a great job, it’s all being done well and we thank you for it”.

Ron DeSantis võttis oma seisukoha kokku järgnevalt kiites nii president Trumpi kui Bidenit oma tööülesannete täitmisel: “I’ve worked on these hurricanes under both President Trump and President Biden. Neither of them ever tried to politicize it. She has never called on any of the storms we’ve had since she’s been vice president until apparently now. Why, all of the sudden, is she trying to parachute in and inject herself when she’s never shown any interest in the past? We know it’s because of politics, we know it’s because of her campaign. Harris is not even in the chain of command. She has no role in this. The idea that I should be, like, worrying about her when I’m focused on the task at hand is just quite frankly absurd.”

Kuigi demokraatide meedia üritab nüüd kõikjal väita, et president Biden polnud oma DeSantist kiitvate lausete eel teadlik Harrise ja DeSantise sõnavahetusest, tundub see järjekordse väljamõeldisena parteimeedialt päästmaks oma kandidaadi mainet.

Harris on viimastel nädalatel teinud ennast kõikjal nii lolliks, et sellest olukorrast välja tulla usaldusväärsena on väga raske. Ka tema suur osa valijaid annab oma hääle raske südamega olles väga ebakindel, et kas ta suudaks tööga hakkama saada.

Ehk siis kokkuvõttena – Harrisel on endiselt võimalus ning täiesti reaalne võiduvõimalus. Tõenäosus ja olud on aga oktoobri keskpaigaks ülitugevalt Trumpi poolt.

Ühtlasi vaadates Joe Bideni viimase nädala esinemisi, siis olles ise sattunud oma enda partei manipulatiivõrgustiku “ohvriks”, ta siiski mingi vähenenud osa päevast veel täiesti kohalviibiva ja mõtlemisvõimelise inimesena ei taha tõenäoliselt ajalukku minna poliitilise manipulaatorina, kes politiseerib isegi looduskatastroofe, vaid ausa presidendina. Seda näitab ka tema toetuse jätkumine Iisraelile, mis on valimistel Harrisele ülikahjulik nagu ka sõnavõtud, kus ta ütleb asju välja nii nagu nad tõenäoliselt päriselt on. Ehk kui inimesel miskit maises elus enam võita või saavutada pole – siis ainus, mille nimel veel tegutseda ongi oma väärikas koht ajaloos vast.”