14.10.2024
Sven Sildnik
Pervertide mahitamine, valetamine ja maksude tõstmine on meie valitsuse kolm keskset kinnisideed. Need on kolm vaala, millele on rajatud kogu see vääramatult kaose poole tüüriv porukas. Kõige tähtsam nendest on mõistagi maksude tõstmine, ainus sigatsemise liik, mille tulemuse saab ära varastada.
Käesoleva essee teemaks ei ole varguse alatute mehhanismide detailne eritlemine, kuid nimetagem siiski mõned enimkasutatud nõksud: mtü-d, suunatud hanked, erinevad toetused, ent kõik see kahvatub nn tegevuspõhise riigieelarve kõrval, mis võimaldab 2.4 miljardi kaupa vahendeid vasakule toimetada. Me teame, kuidas seda tegevust nimetatakse ja karistatakse.
Maksu tõstmiseks või uue koormise kehtestamiseks on tarvis hästikõlavat ja emotsionaalset ettekäänet, tavaliselt piisab maailma päästmisest või lihtsameelse valija naha päästmise projektist. Aafrika elude päästmine enam ei müü, siin on kliima, siin on rohe, siin on sõda, siin on relvad, siin on kohutav surmahirm.
Surm on muidugi probleem, ent kliimasurma pole minu teada vähemalt Pärnus küll keegi surnud. Kui on surnud, siis on see pigem solgisurm olnud. Pealinnas on muidugi teised lood, teine kliima ja ma üldse ei imestaks, kui keegi on ennast ära külmetanud ja tatistama hakanud. Ajaloos on makse ennegi tõstetud, on isegi veel rohkem tõstetud kui siin, surematust pole kunagi saavutatud, vähe sellest, ka surnud pole ellu ärganud.
Aga alati maksab üritada. Tappev kliima ja tappev sõda on muidugi väga kallid. Tuleb maksta, pääsu pole. Kallid on muidugi ka Eesti lennundus- ja raudteesektorid, ime, et pole veel kehtestatud reil booltiku või air nordiku maksu. Raudteemaksude vajadus on ilmne, hunnik miljardeid on puudu, soovitan tungivalt esiteks reil pooltiku erastamise maksu ja seejärel liiprite tagasiostmise maksu. Ennegi erastatud ja tagasi ostetud ja kõik on olnud vaimustuses. Tuvastati õitseng.
Ilmselt mäletame kõik roheenergia maksu saamislugu. On vaja toetada head rohelist energiat, igatepidi hea, odav ja kasulik ja peaaegu tasuta ja loodusele kuidagi meelepärane. Kõik need väited on ilmselgelt valed, tegemist on kalli ja reostava nuhtlusega, selles osas ei tohiks enam vaidlusi olla, vaata elektriarvet ja näed oma silmaga, kui odav see saast on.
Loomulikult ei ole keegi kaotanud ära ei nõmedat, saastavat ja kallist roheenergiat ega selle mahitamiseks kehtestatud maksu. Koormised ja nuhtlused on tulnud, et jääda. Oli kole hea mõte see roheenergia, hea mõte muidugi ise ei idane ega mädane, tuleb maksta. Minu teada tasuvad head asjad ennast ära ja mis ära ei tasu, on mõttetu kraam.
Nüüd on hakatud rääkima sellest kui hea on kaevata fosforiiti, puurivad siit ja sealt, valetavad maad ja ilmad kokku, valmistavad ette ei tea mis kontsessioonide lepinguid ja mida kõike. Mõistagi on see seesama fosforiit, mida taheti kaevata eelmise okupatsiooni ajal ja see on seesama rahvas, kes selle plaani vastu mässama hakkas.
Mingit mässu ilmselgelt ei tule, sest roheideed on ennast jäägitult kompromiteerinud, eestlus allakäinud, ükskõiksus ja masendus epideemilised, pole enam eestimeelseid ajakirjanikke ja rahvas on ajupestud, vaene, ära süstitud, sigimatu ja teleka vaatamisest ja feispukis aelemisest degenereerunud. Eelmise okupatsiooni ajal mehemeelt ilmutanud kultuuriinimesed tegelevad tänapäeval oma palga suurendamise piketiga. Kasutu ballast.
Kuidas võib ja peabki meie fosforiidiäri minema halvasti? Seda äri teevad need samad krantsid ja koerajalad, kes punnitavad raudteebisnist, projekteerivad lennundust, mahitavad pedofiile, tõmbasid käima grillvaktsiini innovatsiooni ning oskavad meilt meie enda elektri eest sada tuhat nahka koorida ja igas võõras vallutussõjas inimeste verd valada. Kõik, mida maavillased globalistlikud parasiidid ja äraandjad korraldavad, lõpeb katastroofiga nagu Afganistani rüüsteretk.
Ilmselgelt üritatakse rahvale kuuluv maavara, tegelikult kõik maavarad, mõõduka pistise eest välisfirmadele maha parseldada, nii et pärismaalastele jääb sümboolne väljasuremise talumise sandikopikas, solk ja kõvera ninadega sussid jalas ja pistodad hambus ringi jalutavate võõrtööliste hord, kellega klaarida ebavõrdseid kõrtsikaklusi.
Pealegi on meie asehalduritel kaunis komme välisfirmadele peale maksta või neile vähemalt kuninglik kasum tagada, mõistagi maksumaksja papi eest. Nii on ilmselge, et me peame hakkama ka fosforiidimogulitele andamit maksma, nii nagu on saanud tavaks nuumata elektrimöldritest külakurnajaid. Loll, kes ei oska korrumpeerunud ametnikule kahjumit näidata. Kalliks läheb meile see fosforiidi laastamine, väga kalliks.
Kindlasti ei jõua me hargmaiste suurfirmade raamatupidamislikke hiigelkahjumeid kinni maksta, seega tuleb kehtestada õige priske fosforiidimaks vabariigi viimastele kodanikele, see saab olema kõigi maksude ema. Sõjardid oigavad kadedusest, pangaröövlid lähevad solvunult pensionile ja tuulemöldrid kantakse infarktiga ära. Kliimaametnikud arvavad Kaimani saarel K. Pätsu nimelise spetsialiseeritud pistisekäitlemise panga.
On teoreetiliselt võimalik, et pärast fosforiidimaksu kehtestamist ja välismaalastele rasvase kasumi tagamist jääb ikkagi kohalike elanike arvele üks sent ja teine igavleb kusagil riigieelarve hämaruses. See ei lähe mitte. Aga ka siin on abinõu olemas – tuleb käima lükata fosforiidibörs, kus eesti rahvas saab oma maavarad odavalt ära müüa, kümme korda kallimalt tagasi osta ja seejärel kolonisaatoritele üle anda.
Fosforiidibörs tagab puhta vuugi ja kindlustab riigile ülejõukäiva laenukoorma aegade lõpuni. Looduslikult kauniste kaitsealade asemele kerkivad ministrite paleed, kantslerite lossid ja asekantslerite kindluskirikud. Algab seninägematu kinnisvara arendamise suurepohh ning joogivee maaletoomise riikliku monopoli õnnelik haldaja saab miljardäriks.
Riigiametnikud ja nende turvaarmeede leitnandid pole kunagi nii hästi elanud. Araabia õliriikidest, Kiievist ja Monacost sõidetakse siia asjaajamist õppima. Võimalik et ka kokku varisenud Tartu ülikool ühel heal päeval taastatakse. Pätsu kujule valatakse pähe kullast parukas Pipi Pikksuka patsidega. Sellega on projekt Eesti Vabariik poolte kokkuleppel lõpetatud ja me saame eluga häirimatult edasi minna.
Sisepaguluses 14.10.2014