16.10.2024
Kunda Aru paekivikarjäär: koht, kus tehakse proovipuurimisi
Seoses kavadega fosforiiti kaevandada võiks kutsuda loengut andma John Perkinsi Ühendriikidest: endise majandusmõrvari, kes nüüd oma tegevust kibedalt kahetseb. Johni ja tema kolleegmõrvarite ülesanne oli luua vaesemates maades tingimusi, et korporatokraatia ehk suurfirmade ja valitsuste ühendused saaksid maavarad põlisrahvaste käest võimalikult mugavalt ära võtta. Just see, mis Eestis praegu toimub.
John Perkinsi töövõtete arsenali kuulusid nii ebaausad valimised kui vastaste kompromiteerimine. Kui 2004. a oli ilmunud tema tuntuim raamat „Majandusmõrvari pihtimus” (eesti keeles 2013), nimetati teda Ühendriikides mitmetes arvustustes ootuspäraselt vandenõuteoreetikuks. Võimud või nendega seotud isikud väitsid, et jutud suurkorporatsioonide ja üleilmse finantssüsteemi kõikvõimsusest maavarade ja energeetika üle kontrolli kehtestamisel on leebelt öeldes üle paisutatud.
Visa paljastaja pealetung
Ometi ei visanud Perkins püssi nurka, vaid jätkas tumedate telgitaguste paljastamist, avaldades 2007. muuhulgas intervjuude kogumiku mõjuvõimsate niiditõmbajatega: luureagentide, mõjukate ärimeeste jt. Raamat kannab pealkirja „Ameerika impeeriumi salajane ajalugu” ja kujunes samamoodi müügihitiks nagu tema esimenegi teos (vt lähemalt www.johnperkins.org).
Endine majandusmõrvar on praeguseni pop esineja ja loengupidaja, nimetades ennast Ühendriikide patrioodiks. Tema meelest on hukutav, et suurkorporatsioonid otsustavad rohkem kui valitsused, mis omakorda muudab valimised sageli fiktsiooniks. Ja et poliitikud teevad suurfirmadega eri põhjustel diile.
„Meiega kõnelevad nende meeste ja naiste hinged, kes jätsid oma talud ja kalapaadid ning läksid võitlema võimsa Briti impeeriumiga,” ütleb ta kõrgelennuliselt Ühendriikide iseseisvumise kohta 18. sajandil, kus kohalikud otsustasid, et ei pea enam maksma pidevat andamit kurat teab kellele kurat teab kus. Nüüd on tema meelest samuti aeg vabaks saada.
Enne süümepiinade tekkimist valmistas Perkins suurkorporatsioonidele pinnast ette Indoneesias, Panamas, Iraanis, Colombias, Ecuadoris jm. Huviorbiiodis asusid muidugi ennekõike naftavarud, Panama puhul mõistagi otsustusõigus kanali üle, või siis energeetikaprojektid – nagu Ecuadoris.
Pealtnäha tavaline konsultant
Mees esines ametlikult suure konsultatsioonifirma peaökonomistina. Eesmärk oli muuta kohalike võimude majanduspoliitika võimalikult vastuvõetavaks suurkontsernidele, et nad saaksid piltlikult öeldes klaashelmeste eest endale ressursi, mida parasjagu himustati. Ja muidugi lihtsal viisil: majandus tuli kohalike müüdavate poliitikute abiga niivõrd allakäigule viia, et kaevandamine või pumpamine näiks tõelise eldoraado ja päästerõngana. Kunstlikult tuli esile kutsuda kriis, või siis juba eksisteerivat kriisi süvendada. Samal ajal lubati pääsemist, või imiteeriti päästmist mingite kosmeetiliste uuendustega riigis.
Kui keegi väga segama hakkas, võis temaga juhtuda autoõnnetus või kukkus telliskivi pähe. Muidugi käis kõike selle juurde magus jutt elutaseme peatsest tõusust. Umbes nagu et kommunism jõuab kohe-kohe kätte.
Nõnda nagu kõlab praegu fosforiidi kaevandamist õigustav ametlik retoorika, esitleti kõike hoolitsusena kohaliku rahva heaolu kasvu eest. Patt olevat miljardeid üles korjamata jätta. Sellega saavat elu edendada – „nagu Norras”. Ja üldse on ju raske kriisi aeg, ja vaja pidevalt kõikjalt kärpida.
Tegelikkus kujunes paljudes taolistes maades muidugi teistsuguseks. Rahva keeles öeldes tõmmati „kott pähe” isegi saudidele. Meil kohati arvatakse, et fosforiidiga võib minna teisiti.
Vana raamat – aga siiski uus
Selles mõttes on Perkinsi nüüdseks justnagu juba vana ja iganenud raamatut valus uuesti lugeda. Kuigi suur osa seal kirjeldatud sündmusi leidis vaesemates maades aset veel enne NSV Liidu lõppu, hüppavad paralleelid tänapäeva Eestiga lausa näkku.
Perkins tunnistab muuhulgas, et tundis üleolekut kui kohtus sõpradega – Bostoni poliitikainstituutide juhtide, või mõnede teiste õppejõududega, kelle hulka sattus ka mõne kongresmeni assistente. „Kui me arutasime väikeste riikide võimu üle, pidin end tõsiselt ohjeldama,” kirjutab ta. „Teadsin asju, mida keegi neist kuidagi teada ei saanud – et korporatokraatia varjus seisvad majandusmõrvarid ja šaakalid ei lase iialgi väikestel riikidel võimu võtta.”
Kas hakatakse fosforiiti kaevandma või mitte – massiivne kahju Virumaa kohalikele elanikele on juba taaskord tekitatud. Ühtlasi on loodud kaevandamisest kasusaajate huvigrupp, kes loovad sellele n-ö positiivset tausta, sest nad saavad otsest rahalist tulu. Šaakalid on asunud rünnakule, et odavalt ahmida Lääne-Virumaal üha odavamaks muutuvat metsa, kinnistuid jm vara, mis üha väärtust kaotab.
„Äriplaan” on lihtne. Ostetakse meeleheitel inimestelt nende kodud, metsad ja põllud, pärast aga kaubeldakse kaevandusettevõttelt kompensatsiooni. Puidu eest saab ju niikuinii iga kell kõrget hinda. Tavainimene ei jaksa suurkontserniga võidelda. Küll aga võivad kinnisvarafirmad endile lubada advokaate, kes suutelised kaevandava suurkontserniga hüvituse osas kokku leppima.
Kui kümmekond aastat tagasi Viru Keemia Grupp fosforiidivarusid uuris, ütles toonane Pindi Kinnisvara põhja ja ida regiooni juht Kristen Oliver Rattasepp otse ja ilustamata, et fosforiidi kaevandamise hirm mõjutab ootamatult palju Lääne-Virumaa turgu. Teadmatus tekitab olukorra, kus paljud Lääne-Virumaale krunti või maja otsivad inimesed on ära hirmutatud ning ostuotsused lükatakse edasi.
Kõik kordub nüüd – 10 a hiljem
Justnagu stseenid Perkinsi teostest
Kui ühe Põlula kandi mehega juttu ajan, on ta parasjagu kasvuhoone katust parandamas. Ta räägib, et on 50ndates eluaastates, suurem osa selja taga ja kui 10-20 a perspektiivis kaevandama hakatakse, ei oma kodu kaotus ega kinnisvara hinnalangus enam tema jaoks tähtsust.
Mees ütleb: selge on vaid, et tema lastel pole oma kodukanti enam asja. Milleks siduda oma elu mingi kaevusid asendama hakkava tehisveevärgiga, kui linnades saab lihtsamini hakkama? Mäetaguse vald on tuleviku näitena silme ees: sinna tuuakse vett 10 km kauguselt.
Kui eelmine kord kümmekond aastat tagasi kaevandusplaane peeti, osteti tema sõnul üles neli-viis vallavolinikku, et toetust saada.
Taas nagu stseen John Perkinsi teostest.
„Lahkuma on sunnitud needki kohalikud, kes on Lääne-Virumaale kolinud kaevanduste eest Ida-Virust,” räägib mees. Mõistagi tehakse tulevase kaevanduspiirkonna metsaomanikele ahvatlevaid pakkumisi.
Oluline, et kui põlevkivi kohta me teame, milleks või kuhu see kulub, ja kes kaevandab, siis fosforiidi kohta käivate plaanide kohta pole õrna aimugi. Ähmasus. Udusus. Mingi varjude mäng. Seegi on John Perkinsi raamatutest tuttav atmosfäär. Selge on vaid, et käivitatud on fosforiidiproovide võtmine ja et kõik läheb kuidagi eriti kiires tempos.
Ainsana meie kohalikest ettevõtetest omaksid teoreetiliselt taolise suurkaevandamise kapatsiteeti vaid Viru Keemia Grupp või Eesti Energia (Enefit Power AS). Kuna paistab aga, et kumbagi pole n-ö mängu võetud, ja VKG juba lükati valitsusringkondades kümmekond aastat tagasi ühe korra kõrvale, oodatakse ilmselgelt mõnda väliskontserni. Keda? Mil viisil? Kuidas? Selles osas valitseb sügav vaikus. Uurida pole seejuures enam midagi, sest VKG juba ühe korra kümmekond aastat tagasi uuris. Peensusteni. Ja odavam oleks tulemused ära osta.
2014. a, kui VKG fosforiidiuuringud olid paanika esile kutsunud, käis kohalike hirme taltsutamas toonane keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.
Ta rääkis rahvale, et valitsuse otsus, mis ütleb, et fosforiit ei kuulu Eestis kaevandamisele, pärineb 1996. aastast. “Otsus langetati keskkonnakaitselistel kaalutlustel, ja me ei saa lubada tegevusi, mille puhul kõik riskid maandatud ei ole,” kuulutas minister Sonda rahvamajas.
Vaja on kohalikega kokkulepet
Lisaks väitis praeguste kaevandusplaanide eestvedajate parteikaaslane, et ilma kohaliku kogukonna heakskiiduta ei saavat kaevandada. “Kuigi seadus lubab kaevandamisloa saamiseks ka otse valitsuse poole pöörduda, kui kohalik kogukond luba ei anna, on valitsuse seisukoht ikka see, et kohalikega tuleb kokkuleppele jõuda, sest kaevandusega peavad elama ju kohalikud inimesed,” kõlas tema väide.
Fosforiidi kaevandamise lubamine ehk varude aktiivseks muutmine olevat Pentus-Rosimannuse sõnul pikk ja keeruline protsess, mis eeldab ka avalikkuse kaasamist. “Tegemist ei ole otsusega, mis ripub keskkonnaministri isikust,” lisas minister, et ka tema võimalik järeltulija keskkonnaministri ametikohal peab sellega arvestama. Nüüdseks on ta vangerdatud Euroopa kontrollikotta ja ei pea hakka siin Eestis oma sõnu eineks tarvitama.
Pentus-Rosimannuse välja käidud „avalikkuse kaasamine” on nüüdseks jõudnud eriti „kõrgele tasemele”.
Nõnda nagu meedias on väidetud, ei lubanud toonane kliimaminister, praegune peaminister Kristen Michal ajakirjanikke kohtumisele, kus ta fosforiidi teemal vestles Lääne-Viru omavalitsusjuhtidega.
Sama kummaline on, et praegune kliimaminister Yoko Alender saatis 20. septembril omavalitsustesse dokumendi pealkirjaga „Keskkonnatasude seaduse ja maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamiseks esitamine”. Kooskõlastust ja arvamust oodati juba 30. septembriks ehk vaid 10 päeva jooksul. See eelnõu koosneb 23 A4 leheküljest raskesti loetavast tekstist.
Ja taas tekivad paralleelid endise majandusmõrvari John Perkinsi mälestustega: avalikult suurkontsernid nn arengumaades asju ei ajanud. Mingid kohtumised rahvamajades? Ajakirjanike juurde lubamine? Nalja teete! Kusagil nurgataguste restoranide või kabinettide vaikuses kohtuti kohalike „aborigeenide” tähtsamate esindajatega – nii poliitikute kui ettevõtjatega – kellele anti suunised tegutsemiseks. Mis seal ikka rahvaga kohtuda. Kohalike vastuhakkudeks seati valmis jõustruktuurid ning kohendati seadusi.
Ja taas tekivad paralleelid tänapäeva Eestiga
Aega on John Perkinsi tegutsemise hiilgeajast, eelmise külma sõja perioodist tublisti edasi voolanud. Perkinsi töö lõpus lagunes N Liit, ja globaalpoliitiliselt on maailm väga palju muutunud. Üldine majandusmõrvade ehk kohalike elanike jaoks kahjulike, suurfirmade jaoks kasulike tehingute vormistamise käekirja võib aga endiselt märgata ühel või teisel maal.
Siiralt helge tuleviku poole
Perkins ütleb, et oma majandusmõrvarid on palgal igal suurkorporatsioonil või pangandusgrupil. Tema paistis lihtsalt silma edukuse poolest.
Suur hulk kohalikke, kes majandusmõrvarite algatusi tagant kiidavad, on iseenesest head inimesed. Nad usuvad siiralt, et ees ootabki helge tulevik. Paljud ju astusid seetõttu kunagi ka kommunistlikkusse parteisse.
Kui nimetada eesti rahva suhtes sooritatud ühte rängimat ja kahjuks tellijate jaoks edukat majandusmõrva, siis oli see pangandusturu lõviosa mängimine Rootsi kahe suurpanga kätte. Meeletult kallis ja meid tänaseni kahjustav otsus sooritati kohalike poliitikute käte ja abiga. Ilmselt ei ole Eestis inimest, kelle rahakotti see ühel või teisel viisil ei puudutaks. Küsige Indrek Neiveltilt kui ei usu. Teisalt, kui vanu ajalehti lugeda, võib sealt leida uskumatuid ülistuslugusid Rootsi pankade nn heategudest.
Kas fosforiidikaevandused löövad selle kõik kahjulikkuse mõttes üle ja lähevad edetabelit juhtima? Täiesti võimalik.
Pole kuritegu, mida ei õigustaks majanduskasv
„Majandusmõrvarid, šaakalid ja armeed kestavad edasi, kuni nende tegevust saab näidata majanduskasvu edendavana,” kirjutab John Perkins. Ja kahjuks just siia ongi koer maetud.
Inimesi, keda John Perkins nimetab majandusmõrvariteks, ja kes peavad aitama korporatsioonidel kohalikust rahvast üle sõita, kutsutakse tänapäeval hellitlevalt lobistideks. Kuigi samas ei peaks lobismi töövahendite hulka kuuluma otsesed kuriteod nagu näiteks rohkem või vähem varjatud äraostmine, või omade sokutamine võimule kahtlaseid teid pidi, mille ees majandusmõrvarid muidugi tagasi ei kohku. Nad ei õnnestu oma tegemistes – kohalike õnneks – siiski mitte just alati. Eesti ajaloost võiks meenutada elektrijaamade müügi luhtunud katset.
Ja veel üks Perkinsi raamatutest tuttav valus tunnusjoon. Kaevandamise vastaseid hakatakse tembeldama igasugu äärmuslasteks, kommunistideks ja terroristideks, kes takistavad „meie ühist teed õitsengule”. Kindlasti ka putinlasteks, kui kaasaja Eestisse tagasi tulla. Kuigi tegelikult on nad tavalised pereinimesed, ja taolise sildistamisega üha suurendatakse kibestunute hulki.
Võite ise arvata, millise naaberriigi mõjuvälja sellised pettunud inimesed satuvad.
Virkko Lepassalu