Kuidas õpetajad ja kultuuritöötajad üksi jäid…

Valetajate valitsuse kärped ja maksutõusud on tabanud kogu ühiskonda ja on ajanud jalule ka need, kes seda valitsust siiani piiritult toetanud on – ühine maailmavaade enam ära ei toida, kui külmkapist tühjus vastu jõllitab.

Möödunud sügisel streikisid õpetajad ja sel nädalal olid Riigikogu ees kultuuritöötajad – mõlemad on oma sõnumid hästi edastanud, kuid neil pole liitlasi ja tõenäoliselt jäävad nende nõuded hüüdja hääleks kõrbes, sest kui kärpevalitsus lajatab, siis omadel ja võõrastel enam vahet ei tehta, kõigi taskud tehakse tühjaks.

Miks ühiskonnas õpetajaid ja kultuuritöötajaid eriti ei toetata? Valitsusele surve avaldamiseks oleks neil vaja konservatiivse ühiskonna toetust, aga seda neil pole. Sest kui toimus meeleavaldus “Ei elektrihinna tõusule”, siis neid seal polnud. Nad ei toetanud konservatiive ei võitluses traditsioonilise pere eest, ei rändevastaste miitingute aegu, ei koroonapiirangute vastu… Vastupidi, nad olid siis just vastasleeris, nõudes homoabielu, sisserännet ja vaktsineerimist.

Muidugi on neil omad maailmavaatelised liitlased – Reformierakond, sotsid, Eesti 200, keda valdav enamus õpetajatest ja kultuuritöötajatest toetab ka valimistel. Ainult et need liitlased tegidki nende rahakoti ja külmkapi tühjaks. Kurbnaljakas oli õpetajate streigi ajal vaadata, kuidas meeleavaldusel võtsid nende nõudmiste toetuseks sõna tegelased Eesti 200-st ja SDE-st – ja tõmbasid neil naha üle kõrvade.

Pole kahtlust, et paljud vaatavad nüüd kultuuritöötajate ponnistusi kahjurõõmuga – saite, mida tahtsite! Sest just nemad ise tõid võimule need jõud, kelle poliitika vastu nad nüüd protesteerivad, ja mis hullemgi – nad võitlesid aktiivselt selliste jõudude vastu, kelle programmis on alati olnud sees maksude ja aktsiiside alandamine ning kes on alati seisnud oma odava põlevkivienergeetika eest.

Praegune majanduskriis on tihedalt seotud ka rohepöörde laastava mõjuga ning taas – see seltskond on valdavalt roheaktivistid, kes tõid oma õpilasigi Toompeale kliimapopipäevadele ja nüüd “naudivad” Nordpooli ülikallist, kuid “puhast” elektrit.

Sotsiaalsetes võitlustes ellujäämise ja hakkamasaamise nimel peaks olema kogu ühiskonnal ühised huvid, aga Eesti ühiskond on sedavõrd ära lõhestatud, et on vähe neid, kes teistega koos luurele minna tahaks. Õpetajad ja kultuuritöötajad kogesid ilmselt juba ära, et nendega koos minna ei taheta, senised liitlased aga on nüüd vaenlasteks kujunenud.

Muidugi on palju kultuuritöötajaid ja õpetajaid, kes ei tahaks olla maailmavaatelistes heitlustes barrikaadidel, vaid sooviksid lihtsalt oma tööd teha. Paraku on nende eestvedajad alati olnud ideoloogid ning kujundanud terve nende tsunfti maine oma käe järgi. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus nii kultuuriinimesi kui ka õpetajaid on peetud vasakliberaalse valitsuse kindlaks seljataguseks ja nüüd röövitakse ka neid paljaks.

Siit siis ka soovitus – kui te tulevikus lööte kaasa poliitikas, siis valige oma liitlasi hoolikamalt ja mõelge, kas vasakpoolne maailmavaade ikka on päästev? Sest praegu pole näha, et vasakvalitsus oleks omi hoidnud, ta on pigem nad reetnud. Nagu revolutsionäärid ikka, kes pistavad lõpuks nahka ka omaenda lapsed.

Uued Uudised

Samal teemal Sven Sildniku nõuanne puudustkannatavale kultuurimarksistile: söö savi, sae pekki