16.10.2024
Näitusel.
Käisin Riigikogus vaatamas näitust krimmitatarlaste genotsiidist ja mingil hetkel tuli kummaline mõte, et see näitus ei ole õiges kohas. Genotsiidi teadvustamise seisukohast ehk küll, aga samas, kui lugeda sealsete inimeste muljetusi, siis nende seisukohad ei vasta Eesti poliitikaringkondades valitsevale globalistlikule mõttelaadile.
Üks krimmitatarlane rääkis sellest, et rahvas saab elujõu ainult omast maast, mistõttu terve rahvana küüditatud püüdsid igal juhul Krimmi tagasi pöörduda. Eestis aga õhutatakse praegu sisserännet, mis tähendab seda, et eestlaste maa saab täidetud rahvaga, kellele see maa pole oma, kellel pole siin juuri ja kes ei hakka iialgi selle maa eest relvaga sõdima – ja see on riiklik poliitika, mis on põlisrahva ehk eestlaste suhtes vaenulik, sest jätab nad oma kodumaal vähemusse. Tatarlased on Krimmis seda ammu olnud.
On ju teada, et migrandid koonduvad sihtriikides alati anonüümsete magalarajoonide kortermajadesse, nad ei lähe maale – seda on näha ka siinsete venelaste pealt. Ida-Virumaal on valdades eestlasi palju, linnades vähe, venelastega on vastupidi. Nad pole siin päris oma maal ning Kaliningradi oblastis, endisel Ida-Preisimaal, pidi asi eriti märgatav olema.
Teine moment, millest räägib üks krimmitatarlane, on see, et omakeelne haridus, samuti keel ja kultuur hoiavad rahvast ka okupatsiooni all elus. Eestis on küll omakeelne haridussüsteem, kuid pidevate ameerikalike reformidega on see muudetud elujõuetuks, see ei loo eesti rahvale rahvuskeelset intelligentsi ja vaimset eliiti, see pigem sandistab laste ja noorte mõttemaailma. Eesti keele hoidmisest räägitakse ainult suuri sõnu, reaalsuses see taandub suurkeelte ees, reostub võõrsõnadega ja vaesestub. Eesti kultuurist taandub vaimsus, selleks tembeldatakse juba ka junne purgis.
Kõik see näitab, et eestlus ei püsi ja seda ka ei hoita, kõik on kui suur Potjomkini küla – jah, fassaad on ilus ja kõned küla ees vahvad, aga seinte taga vilistab kõle tuul.
Minu poolt suur tänu krimmitatarlastele! Mina süvenesin nende tragöödiasse ja nägin seal ühist nii meie mineviku kui olevikuga. Meil ei ole küll vene okupatsiooni, kuid vaimne okupatsioon, mis on sisse toodud “liberaalsete väärtustega”, aina tugevneb. Meie, eestlaste, ja krimmitatarlaste saatuseks hääbuda, ainult et mõlemal rahval teevad hävitustööd erinevad jõud ja ka taktika on erinev, meie hääbume omal initsiatiivil ja globalismi lahkel toel.
Me oleme veel eriti hullus olukorras, sest ka Vene imperialism on alati valmis meid anastama ja küüditama. Ja ma ei näe, et liberaalse maailma vaated elule haakuks kuidagi tegelike tragöödiatega. Nende jaoks on genotsiid pigem see, kui äralollitatud lastel ei lasta sugu muuta.
Jüri Kukk, toimetaja