Tallinna Linnavolikogu EKRE fraktsiooni liige Harri Kingo tõstatas Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri istungil oma sõnavõtuga tõsise teema juba tavaks saanud koalitsiooni kombest seadust rikkuda. Sel korral toimus hääletustulemuste eiramine sotsiaal- ja tervishoiukomisjonis.
“Ma tahan rääkida teile, head kolleegid, siit puldist banaanidest. Esmapilgul näib see olevat täiesti kõigest mööda ja arutu teema, aga ma luban – mu jutt on sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni üleeilsest istungist. Üldisemalt aga sellest, mis on hakanud reguleerima Tallinna Volikogu tööd ja tegevust.
Aga alustan banaanidega. Kujutlege, te ostate poest kolm banaani, aga need kolm banaani teile ei meeldi. Te viskate selle kolme banaaniga kobara prügikasti ning lähete ära koju.
Kuid kodus te hakkate mõtlema, et võiks ikka need kolm ära visatud ja juba olematut banaani siiski ära süüa? Ja te söötegi ükshaaval need kolm banaani ära. Kolm banaani, mida enam reaalselt olemas ei ole. Te ise viskasite ju terve banaanikobara ära. On see banaanide söömine võimalik? Banaanide juurest tagasi meie reaalsesse maailma.
Kas on võimalik komisjonis arutada kolmepunktilist päevakorda, mis on tervikuna kohe komisjoni istungi alguses komisjoni enda poolt maha hääletatud – mis on tervikuna juba olematu, mida pole enam olemas?
Komisjoni esimees arvas, et see on võimalik. Ta pani kolm päevakorrapunkti, mida polnud enam olemas, ükshaaval hääletusele. (Mees sööb banaane, mida tal enam pole).
Õigustuseks sellele absurdile, millele viitasin, selgitas jurist, et see olevat teistes komisjonides tava. Et saab hääletada seda, mis on just vahetult enne maha hääletatud, mida pole olemas.
Kuna ma olen nagu meie jurist samuti juristi haridusega, tahan ma volikogule selgitada, et tavaõigus kehtis kiviajal, kui mingitel põhjustel oli näiteks tavaks kivikirvega kellegi pea purustada. Või keegi kaljult alla visata. See oli ajastu, mil mingit sootsiumit juhtisid mitte seadused, vaid tavad.
Kaasajal meil riigis tavaõigus ei kehti. Seda pole enam olemas. Kiviaeg ja selle regulatsioonid on ammu minevik. Meid ei juhi, meie elu ning tegevust ei korrasta tavad. Jah, meil on ühiskonnas olemas küll tavad, kombed, traditsioonid jms. Kuid meil ei ole tavaõigust.
Meil Eestis ja ka terves Euroopas, kogu meie 21. sajandi maailmas, sh Tallinnas, kehtib kirjutatud õigus – kehtivad seadused. Oleme kiviajast edasi arenenud.
Ometi – me oleme Tallinna Volikogus oma reaalselt olematu tavaõigusega jõudmas seadusetusesse, omavolisse, mingisse kiviaja suvalisusesse. Ja see pole nali – komisjonis kordus ju vana lugu – kordus nn. tava, et hääletatakse senikaua, kuni saadakse soovitud tulemus. Halvem veel – komisjon arutas seda, mida polnud enam olemas – arutas maha hääletatud ja olematut päevakorda. Meil olevat selline tava! Sõbrad – selline argument on puhas jamps.
Osalesin komisjoni istungil TEAMS-i kaudu. Kuid lahkusin, kui see olematul tavaõigusel rajanev episood läbi sai. Ja komisjonis hakati sööma banaane, mida enam olemas ei olnud – arutama päevakorrapunke, mida polnud. Banaanikobar kolme banaaniga rändas ju kohe alguses prügikasti.
Mu terve mõistus ja mu südametunnistus ei luba mul osaleda istungil, mis toimub päevakorra alusel, mida pole olemas.
Positiivne mõte kah. Kui meie volikogu tööd reguleerivates seadustes on mingid lüngad, siis meie, seadusandjate esimene asi on need lüngad kõrvaldada seaduste abil. Aga kindlasti mitte hakata lambist leiutama uusi tavasid ja tegema oma tööd tavaõiguse alusel.
Me oleme siin ise seadusandjad. Me ei saa elada ja siin tööd teha kusagilt kiviajast pärinevate arusaamade – tavade alusel. See on puhas seadusetus, omavoli. See tee viib meid otseselt seadusetusesse, tugevama poole diktaadi kehtestamiseni, viib diktatuuri.”