Eesti poliitklounid võivad välismaal riigi maine sootuks ära rikkuda

Kõrvus pulmakelli kuulvatele naistele on soovitatud, et kui nad tahavad oma tulevase tõelist olemust teada saada, siis kõige parema pildi annab õhtusöök restoranis – nii, kuidas mees kohtleb lauda teenindavat naisettekandjat, nii hakkab ta tulevikus kohtlema ka oma abikaasat. Umbes sama reegel kehtib ka poliitikas.

Kui Kaja Kallas oli veel peaminister, siis juhtisid paljud tähelepanu tema sõnakasutusele ja mõttekäigule Riigikogu infotunnis, alates elektrimolekulidest kuni koroonaselgitusteni kahe Bangladeshi küla näite varal – kui inimene räägib selliseid jutte sisepoliitilistes debattides, siis pole mingit alust arvata, et ta Macroni või Bideniga vesteldes olulisemalt targemat juttu ei ajaks. Inimesed lihtsalt ei muutu keskkonda vahetades nii kardinaalselt. Riigikogus näitas Kaja Kallas, et ilma “paberiteta” ei saa ta kõnes hakkama ja eks ka välisintervjuudes jäi ta ilma ettekirjutatud tekstideta hätta.

Kui meenutada Kaja Kallase intervjuusid Politicos, Financial Times`is või veel mõnes väljaandes, siis alati on neis olnud lisaks meediakajastuste propagandataustale ka midagi skandaalselt öeldut: nii näiteks ütles ta FT-le, et Balti riigid võivad sõja korral Venemaa okupatsiooni alla jääda 180 päevaks. On palju asju, mida on Kaja Kallase puhul pidanud hiljem “õgvendama”.

EKRE poliitik Kert Kingo ütles sel nädalal võimupoliitikute kohta: “Mis on traagiline? Need ilma igasuguse intelligentsuseta ja käitumiskultuurita inimesed esindavad Eestit, on Eesti nö näoks maailmas. Mis te arvate, millise arvamuse nad meist kujundavad?”

See jutt käib väga hästi rahandusminister Jürgen Ligi kohta: kas keegi tõesti usub, et see roppsuu ja ilkuja on Euroopa rahandusministrite seas kohe intelligentne, tark, tasakaalukas ja vaoshoitud? Ilmselt käivad just tema kohta Pirita kloostri abti sõnad “Matsid jäävad matsideks!” ja Ligit on edaspidi põhjust häbeneda, kui ta kodusest Eestist välja lasta. Sest intelligentset Ligit pole lihtsalt olemas.

Remarque`i raamatus “Triumfikaar” solvab üks töömees üht juuti ja arst Ravic soovitab tollele raha anda. Juut ütleb: “Raha? Ta viskaks selle mulle näkku!” Ravic vastab: “Ei viska. See, kes niimoodi sõimab, on alati äraostetav!” Millegipärast tundub see ka Ligi puhul tõenäoline.

Eesti ministrid ja teised võimupoliitikud teevad Eestile välismaal häbi. Pole vähimatki põhjust arvata, et piiri taga ei märgatud Eesti välisministri Margus Tsahkna osalemist valitsusvastasel miitingul Gruusias. Kuigi liberaalsed režiimid kiitsid sellise sekkumise heaks, on kindlasti palju konservatiivse võimuga riike, kus märgati Eesti välisministri diplomaatiareeglite vastast käitumist ning ta on juba omamoodi “mustades nimekirjades”. Eesti diplomaatiale see kasu ei too.

Eriti piinlik on lugu suhteliselt aktiivse Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoniga, kelle pedofiilse taustaga huve teatakse vähemalt Soomes küll, seal on tema skandaal lehtedeski olnud. Kindlasti mõeldaks nii mõneski poliitikaseltskonnas: “Mihkelson Eestist? Ka see on s e e Mihkelson?”

Eesti eeliseks on tema väiksus, suures maailmas ja eriti kriiside ajal on meie riik ja siinsed poliitskandaalid suhteliselt märkamatud. Samas võib kindel olla, et need skandaalid imbuvad kuidagi ikka välja ja siis teevad Eesti poliitklounid meile tõesti “marki”. Nagu Kaja Kallas, kes varjas ka oma uues euroametis abikaasa Vene-rahasid.

Uued Uudised