22.10.2024
Lihula monumendi saaga on veninud läbi terve taasiseseisvusaja.
Esmaspäeval oli Riigikogus jälle arupärimine siseminister Lauri Läänemetsa alluvate poolt kaaperdatud Lihula mälestussamba kohta, aru andnud minister vassis taas ja sõna võttis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“Kuivõrd palju olulisi aspekte on juba eelnevates sõnavõttudes esile toodud, siis ma ei hakka neid kõiki üle kordama. Küll aga rõhutan omalt poolt uuesti just sedasama, mida ütles vahetult enne mind kõnelnud kolleeg Tõnis Lukas, et neid mehi, kes 1944. aastal peaminister Jüri Uluotsa üleskutset järgides kasutasid olemasolevaid võimalusi selleks, et seista Eesti iseseisvuse eest ja kaitsta meie rahvast, nende hulgas paljusid naisi ja lapsi, kes said tänu sellele põgeneda Eestist Punaarmee pealetungi eest, me peaksime lõpuks ometi vääriliselt tunnustama ja mälestama, seda mitte ainult sõnades, vaid ka avalikus kohas välja pandud visuaalsetes sümbolites.
Sest olukord, kus nende meeste austamiseks pole Eestis püstitatud mitte ainsatki mälestusmärki, teeb meie rahvale ja riigile sõna otseses mõttes häbi. Iga päev, mil see olukord jätkub, see häbi üksnes süveneb. Seda silmas pidades on muidugi eriliselt häbiväärne see, et selle asemel, et ise seista niisuguse mälestusmärgi püstitamise eest – suure, vägeva, uhkelt tehtud väärika mälestusmärgi püstitamise eest –, on meie valitsused mitme aastakümne jooksul hoopis töötanud vastu kodanike endi püüdlusele kas või tagasihoidlikki mälestusmärk Eesti kas või mõnda perifeersesse kohtagi püstitada. Riigis, kus asjad niimoodi käivad, on tõsine probleem eneseväärikusega, ja seda viga oleks tagumine aeg parandada.
Selle konkreetse intsidendiga seonduvalt ma kordan seda, mida ma ütlesin ka siseministri poole pöördudes, kui oma küsimust sõnastasin, kus ta selgitas, nagu olnuks tarvis politseil see monumendi koopia ära võtta, hoiule võtta, selleks et hakata teostama ekspertiisi, millega hinnata, kas siis see monumendi koopia kätkeb endas natsisümboolikat või mitte: see ei ole absoluutselt veenev, sellepärast et, noh, läbinähtavalt on tegemist pigem sellise ettekäände või õigustusega, mitte sisulise, ausa põhjendusega.
Mõelge nüüd selle olukorra peale reaalselt. Politseile laekub informatsioon, et Lihula poole alustab Tallinnast teed selles ja selles kaubikus üks monument, millel võivad olla natsisümbolid. Kusjuures pange tähele esiteks seda, et ega seadus ei ütle, et natsisümbolite avalik esitlemine on keelatud, vaid seadus ütleb seda, et nende avalik esitlemine on keelatud neid õigustaval viisil, nii et siin on tegelikult veel täiendav test ka olemas. Aga jätame selle praegu kõrvale.
Oletame, et laekub informatsioon selle kohta, et on olemas monumendi koopia või monument, millel võivad olla natsisümbolid. Nüüd mida oleks mõistlik selles olukorras teha? Kui siseminister seda niimoodi selgitaks, siis võiks ju nõustuda: politsei on selleks, et veenduda, kas see informatsioon vastab tõele või mitte. Ta sõidab välja, peatab selle kaubiku, palub näidata ette selle monumendi koopia või monumendi, siis võtab kätte selle Lihula originaalse monumendi pildi, võrdleb seda selle pildiga, mida ta seal kaubikus näeb, ütleb, et jaa, see on identne, vähemalt printsipiaalselt identne, isegi kui iga juuksekarv ei ole sama, tuvastab, et seal ei ole natsisümboolikat, sellepärast et teatavasti originaalsel mälestusmärgil ekspertiisi kohaselt ei olnud natsisümboolikat, ütleb “vabandust, et teid häirisime, igal juhul on meie poolt vajalikuks peetud toimingud tehtud ja oleme veendunud selles, et neid sümboleid seal ei ole, soovime teile head teed”, ja rohkem polegi midagi öelda. On nii?
See ei ole mingisugune analüüsi nõudev ülesanne. Me teame, et 2004. aastal tehti ekspertiis ja tuvastati, et natsisümboolikat ei ole. Me teame ka seda, milline see toonane mälestusmärk välja nägi. Võtad pildi, vaatad seda pilti, vaatad seda, mida sa seal kaubikus näed, ja vaatad, et jah, me näeme siin sama asja, järelikult ju probleemi ei ole. Ja see on nii ilmselge, et selle üle on isegi imelik vaielda, aga nüüd on tekkinud olukord, kus kaks kuud politsei menetleb seda küsimust ja tellib ekspertiise, ja me ikka ootame neid. Mis näitab seda, et kogu see jutt, mida meile siin on räägitud, ei ole paraku ausameelne, ja nii need asjad ei tohiks käia.
Nii et vähim, mida selles olukorras tuleks nüüd teha, on see, et tagastada see monumendi koopia, esitada avalik vabandus – sellepärast, et tegelikult on need operatsioonid ilmselgelt õigust rikkudes ellu viidud – ja mitte rohkem sellesse protsessi sekkuda ning edasi keskenduda küsimusele selle kohta, kuidas valitsus ise saaks vääriliselt mälestada 1944. aastal Eestit kaitsnud mehi.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid