25.10.2024
Mart Helme
Kolmkümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit visinal õhust tühjaks jooksis, leidus tarku, kes ennustasid, et selle tagajärjel toimuvad globaalsed jõutasakaalude muutused jäävad ajutiseks ning et tegelikult liigub maailm vältimatult senisest palju keerulisema rahvusvaheliste suhete süsteemi suunas.
Seda uut, esialgu silmapiiril veel mitte paistvat süsteemi nimetasid need prohvetid multipolaarseks maailmaks.
Ajaloo lõppu ei tulnud
Tol hetkel – kusagil 1990. aastate esimesel poolel – tundus niisugune jutt jampsimisena. Lääs (loe: Ameerika Ühendriigid) olid külma sõja võitjatena oma võimsuse tipul. Näis, et turumajanduslikku ja demokraatlikku läänemaailma ei ohusta miski ning Francis Fukuyama nimeline poliitikateadlane kribas kiiruga kokku koguni raamatu, millele pani pealkirjaks „Ajaloo lõpp“. See lõpp seisnes selles, et maailm on nüüd jõudnud liberaalse demokraatia vältimatu võidu globaalse vormistumiseni ning selle vormistamise tagab USA sõjalise muskli najale toetuv pax Americana.
Ajaloo lõppu ei tulnud. Lääne hemisfäärist väljapoole jäävad riigid-rahvad lihtsalt ei nõustunud sellega ja kõigest mõni aasta pärast Fukuyama utoopiat ilmus sellele vastukaaluks Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“.
Selle kokkupõrke – ühtlasi ehk ka multipolaarse maailma kujunemise – omamoodi stardipauguna võime käsitleda New Yorgi kaksiktornide langemist 2001. aastal.
Ühtäkki sai kõigile selgeks, et pax Americanat ei ole.
Et seda ei ole isegi Ameerikas endas, kus toimuvad üheaegselt nii immigratsioonist tingitud tsivilisatsioonide kokkupõrge kui liberaalse demokraatia poolt oma kodanikele peale surutavate uusväärtuste põhjustatud kultuurisõda.
Sai selgeks ka see, et Venemaa ei lase endast teha USA kolooniat, et Hiina on realiseerimas oma määratut potentsiaali ja võtmas ameeriklastelt maailma esiriigi positsiooni ning et islamimaailm ähvardab demograafiliselt hävitada nii Euroopa kui kogu läänemaailma senise kultuurilise ja etnilise identiteedi.
Ühesõnaga, juba 21. sajandi esimesel kümnendil sai selgeks, et maailm liigubki multipolaarsuse poole.
Nüüd ilmusid aga uuesti välja targad, kes oskasid selleski olukorras ennustada, et muutuste kristalliseerumine võtab aega ja et uue tasakaalumehhanismi fikseerumine ei toimu ilmselt ilma kokkupõrgete ja verevalamisteta.
Taas oli neil õigus. Selle viimaseks kinnituseks on sõda Ukrainas.
Mis saab edasi?
Mis saab siis edasi? Kas uue, multipolaarse maailma kujunemise protsess jääbki kristalliseeruma puhastustuleliste sõdade kaudu? Ja mis saab selle kõige käigus Eestist?
Siinkohal võime ennast lohutada sellega, et suurriikide sõjaline purustusvõime on jõudnud tasemeni, kus eranditult kõik peavad oma huvide realiseerimiseks jääma vaoshoituks.
Teiseks – meie seisukohast – tuleb meile antud juhul kasuks, et oleme nii väikesed, et ei paku õigupoolest kellelegi märkimisväärset huvi.
Ometi ei lähe kõik need mullistused ja nende tulemused meist lihtsalt niisama mööda. Senise maailma geopoliitilise konstellatsiooni lagunemine tähendab vältimatult lõppu ka meie alternatiivitult end teatud pidepunktidega (Euroopa Liit, NATO) sidunud poliitilisele süsteemile.
See omakorda tähendab, et ühel hetkel on Euroopas – ja vastavalt ka Eestis – tegemist võimuvaakumiga. Kui meil puudub poliitiline jõud, kes on võimeline ja tahteline seda vaakumit täitma, täidab selle mõni võõrvõim.
Ja siit kasvabki meile, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, välja kategooriline imperatiiv: jääda püsima, jääda Eesti poliitika tulipunkti, olla nii mentaalselt kui organisatoorselt valmis ja võimeline eesti rahva kestmise tagamiseks riigi juhtimist enda kätte võtma.
Mart Helme, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees