Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asutaja, erakonna praegune aseesimees Mart Helme tähistab 31. oktoobril 75. sünnipäeva. Juubeliintervjuus räägib ta muu hulgas, et ta ei vaata kunagi tagasi, vaid ikka ettepoole. Palju õnne ja tugevat tervist!
Me oleme siin Mart Helme seitsmekümne viienda juubeli intervjuud tegemas. Kuidas see on õnnestunud? Minu paljud sõbrad on juba siit ilmast lahkunud, kuigi ma ei ole veel selle juubelile kaugeltki lähedal, et see ei ole lihtne eriti loomingulistel inimestel.
Ei, mina ei saa küll öelda, et see ei ole lihtne. See on lihtsalt nii läinud. See on kulgemine ja ma ei ole sellest kunagi probleemi teinud, kui vana ma olen.
Ma olen elu võtnud täpselt niimoodi, et nüüd on seda vaja teha ja siis on seda vaja teha ja nüüd on sellest võimalik rõõmu tunda ja siis oleme selle ära teinud.
Võib-olla üks niisugune soovitus, võib-olla ka mingisugune saladus selle asja juures on, on see, et ma ei vaata üle õla tagasi! Ma ei nostalgitse – no küll oli tore aeg, oi küll ma olin noor ja küll mul oli hea tervis ja küll sai pulli ja küll sai seda ja teist.
Ma ikka vaatan kogu aeg ette. Ma vaatan praegu isegi ka selles vanuses, ma vaatan ikka ette. Ma ei mõtle selle peale, et aga mis ma nüüd enam siin punnitan, suurem osa elust on elatud juba. No isegi, kui veel mingi kakskümmend viis aastat on noh, see ei ole ju võrreldav sellega, mis juba on mööda läinud. Ei.
Kunagi üks tuttav arst ütles, et ah tead, kõik need jutud sellest, et tervislik toitumine, seal on oma element asja juures, aga elada tuleb rõõmsalt!
Noh, ma just rõõmsalt ei ole osanud elada, võib-olla ma olen osanud elada toimekalt.
Ja need mõlemad on väga-väga tähtsad omadused pikaealisuse juures. Mitte, et seitsekümmend viis oleks nüüd maailmarekord, aga siin enne rääkisime brittide uuringust, mis tõestas, et inimesed, kes on üle saja aasta vana, võivad küll korralikult suitsetada ja napsigi võtta omajagu, aga nad on heas vormis. Nad ei ole oma tegevust lõpetanud ja nad on tundnud elust rõõmu. Ja ma praegu saan aru, et tegusus ja positiivsus on täiesti nagu tuvastatud.
Kogu aeg peab olema ikkagi mingi eesmärk. Kas ta nüüd unistus just on, aga mingi eesmärk. Ma olen kunagi teinud ka siin meie Uute Uudiste jaoks ühe väikese videoklippi, kus ma räägin oma kogemustest sellise Nõukogude aegse suhteliselt luksusliku autoga nimega Zim, oma lapsepõlves käisime selle Zimiga Peterburis, tol ajal Leningradis ja mis mälestused mul kõik sellega on. Ma olen hakanud vaatama, kas kuskil müüakse seda ja mis hinnaga müüakse.
Äkki ostaks?
Mul ei ole ju teise ilma surilinal taskuid, nagu öeldakse. Ma teise ilma seda kaasa ei võta, aga mul on nagu võib-olla niisugune nostalgiamoment siin asja juures. Olen mõelnud, et ostaks ühe Zimi, teeks korda, tuletaks lapsepõlve meelde. Sõidaks veel vanuigi ka.
Ja see on ka mingisugune väike eesmärk, et kogu aeg peab olema ikkagi midagi, mille poole püüelda. Ei saa niimoodi istuma jääda, et ah, mul siit valutab, ah mul sealt valutab ja enam ei jõua nii raskeid kive tõsta. Muidugi ei jõua.
Ma võrdlen ennast sellega, mis ma olin veel kas või viis, kuus aastat tagasi. Noh, ei ole enam nii tugev. Võib ju rääkida, oo säilitame nooruslikkuse. Midagi ei ole teha – väsid kiiremini ja taastud aeglasemalt, aga sellest tuleb lihtsalt endale aru anda. Ja sellega tuleb kohaneda. Aga seda ei saa panna endale peale piiranguks.
Selle Zimi kohta küsides, ma ei ole väga autoekspert, aga et see on ilmselt midagi kraad kangemad kui Volga? Mingisugune väga-väga kõrge klassi eliitmasinaid. Kas neid liigub tänapäeval?
Liigub küll. Ma siin hiljaaegu vaatasin, oli müüa just üks noh, ta oli võrdlemisi logu muidugi. Väga tõsist remonti tahab. Hind oli vist kaksteist tuhat eurot, aga ma kujutan ette, et sinna läheb vähemalt kaks-kolm korda rohkem sisse, kui restaureerima hakata. Aga noh, seda raha saaks panna jupikaupa. Vahetad mingid sillad ära või remondid seal pidurid ära. Remondi mootori ära, siis värvid.
See oleks selgelt mitme aasta projekt. Siis on jälle see, et tuleb hakata otsima, et kes teeb ja kui usaldusväärne see tegija on, kui kvaliteetselt ta teeb. See on niisugune elu sisustamine mingi mänguga. Ma pean ütlema, et mulle natuke on eeskujuks olnud minu äiapapa, kes küll väga vanaks ei elanud, kaheksakümne nelja-aastaseks, aga kes säilitas teatud lapsemeelsuse kuni elu lõpuni välja ja võttis elu kui niisugust mängu.
Valimiskampaanias oli näha teie lusti rahvaesinemistel. Kust see tuleb? Kas te naudite esinemisi? Tuleb see muusiku minevikust, kust selline hämmastav karisma?
Ennast kõrvalt ei näe, aga ma arvan, et siin on kaks olulist elementi. Üks on tõesti see, et mul on väga pikaajaline lavakogemus. Kui sa ikkagi oled laval ja kas nüüd just staar selle sõna kõige säravamas tähenduses. Aga ikkagi, sa oled mingi keskpunkt. Sa esined. Sa tutvustad lugusid. Sa kutsud inimesi üles kaasa elama. Räägid, et nii, no nüüd oleme siin uimerdanud pikalt, eks ole, teinud kõhutantsu, et nüüd kargame, paneme nüüd ägedat rokki, et kütad seda rahvast üles, et kindlasti see rahvaga suhtlemine lavalt ja see oli niisugune lavapersooni kogemus. Et see on kindlasti üks element.
Teiselt poolt muidugi on niimoodi, et mina ei ole selline tuim eesti mulgikapsas. Ja ei ole seda tänu sellele, et minu emapoolne vanaema oli Peterburi venelanna. Ma ise seda vanaema ei ole näinud. Aga mu ema ikka rääkis, missugune tulesäde tema vanaema olevat olnud. Mina niisugune tulesäde ka ei ole, aga tõenäoliselt sealtpoolt on seda niisugust mitte ugri-mugrilikku elevust ja võib-olla ka uudishimu tulnud.
Mu ema oli väga uudishimulik, kuni elu lõpuni välja. Sealtpoolt olen minagi selle pärinud. Ma paneks need kaks asja kokku.
Vastab tõele kunagi Veiko Märka, kirjanik kurtis selle üle, et eestlased on sihukesed uimased, allaheitlikud ja oimetut, aga temas on väike tera rootsi verd, tema ei ole selline.
Rootslaste kohta ma ei tea, aga kui ma Soomes käin tihtipeale või soomlastega suhtlen, siis mul on selline tunne, et ma kaks või kolm korda jõuan juba ette ära mõelda selle lause, mille lõpetamine võtab temal nii kaua aega. Mul tekib teatud kärsitus. Aga jah, no nii on.
Ma arvan, et see moment on seal olemas. Ka minu õde, kes on nüüd meie hulgast lahkunud ja minu noorem vend Rein, kes on ka kahjuks meie hulgast lahkunud… Ka neil ikka oli karismat.
Aga kuidas teil lause lõpetamine kirjanikuna läheb? Kas kirjutamine läheb sujuvalt?
Jaa. Mingi tavalise ajalehe artikli kirjutamine mul tavaliselt üle poole tunni aega ei võta, et see põhimõtteliselt kirjutamise kiirus. Kui ma olen endale selle läbi mõelnud juba, mida ma tahan öelda, mis mul see point on, milleni ma tahan jõuda. Kaks asja on – kuidas alustada ja kuidas lõpetada. Ma arvan, kirjanik teab seda, et kõik muu mahutub sinna vahele.
Ilukirjandusega muidugi, teine lugu. Ilukirjandusega on natuke keerulisem, isegi kui sul on see puänt olemas ja kui sul on see algus olemas, siis seal see sõnavalik ei ole ju selline kõnekeelne ja lihtsalt ajalehe stampväljendite ritta ladumine.
Kui sa tahad, et ta oleks väljendusrikas, kui sa tahad, et seda peab lugema teinekord isegi niimoodi… Minu suur eeskuju on ikkagi olnud Gabriel Garcia Màrquez, kellel on ülitihe tekst. Tihtipeale on tõesti niimoodi, et sa loed lõigu ära, siis sa loed seda uuesti, sest see on nii tihe ja see sõnavalik, sõnade omavaheline kooskõla, see on niisugune, et, et sa loed mõnikord seda sellepärast, et sa naudid seda.
Tahad uuesti üle lugeda. Teinekord loed seda ka sellepärast, et pagana pihta, ma sain sellest nii aru, aga sellest on võimalik nii aru saada ja võib-olla on sellest võimalik kolmandat moodi veel aru saada. Selles mõttes noh, ilukirjanduses ma ei ole muidugi jumal teab kui viljakas ilukirjanduse kirjutaja olnud, ehkki mul on ilmunud mõned lasteraamatud ja Hiina juttude kogumik, mis on niisugune Hiina legendide ümberjutustus tihtipeale minu oma töötluses ja tihtipeale väga kaugele minnes sellest, mis algimpulss on olnud.
Hea ilukirjandus on teine asi ja muidugi, kui nüüd hakata rääkima sellest, et peaks mingit romaani kirjutama, siis seda kogemust mul ilukirjanikuna üldse ei ole. Ja kui hakata mõtlema, siis sellest, et mingid eriliinid jooksevad ja kuidas need eriliinid ristuvad, lahku lähevad ja jälle ristuvad ja lahku lähevad. Ja kuidas ühed kangelased tulevad ja lähevad ja mõned kaovad ja mõned surevad ja teised sünnivad… See on muidugi juba hoopiski teine kvaliteet ja ma selles mõttes imetlen seda sama Màrquezt, kes meisterlikult seda kunsti valdab.
Nii, aga on, teil on käsil praegu kirjanikuna üht-teist?
No ootab. Mingite toorikutena. Mingite paberiribadel kirjutatud mõtete ja ideedena üks jutukogu. Ma ütleks, et niisugune jällegi, tulles Ladina-Ameerika kirjanike juurde.
Esimesed jutud, mis sellesse kogumikku läheksid, ma kirjutasin juba ülikooli ajal ja siis ma ei olnud kuulnud üldse sellist väljendit nagu „maagiline realism“. Kui ma neid jutukesi nüüd loen ja neid oma ideid mõtlen, siis mahutub enam-vähem sinna maagilise realismi mõõdupuude alla. Et ta on ühelt poolt fantastika, teiselt poolt ma püüan olla hästi realistlik. Et need situatsioonid on ette kujutatavad reaalses elus. Aga nende reaalsete raamide sees juhtub midagi ja jõutakse välja kuhugi, mis ei ole tegelikult meie niisuguse „laua pihta koputamisega“ päris kooskõlas, et see on reaalne maailm. Et, koputasin laua pihta, siin on laud, siin on käsi, siin on sõrmenukid. Heli oli ka täpselt selline nagu laua pihta koputades on. Seda on võimalik panna sellisesse kastmesse, et ta nagu on reaalsusest väljas. See on mu taotlus ka nende juttude puhul.
Aga neid on raske kirjutada. See ei ole niimoodi, et ma istun ja poole tunniga viskan valmis.
Mis on see, mis on reaalsusest väljas?
Reaalsusest väljas on esiteks see tunnetuslikus. Teiseks see, et inimestega või oludega juhtub midagi mis on fantastika reaalsuse kastmes, ütleme niimoodi, et neid peab lugema, ega seda ei ole võimalik niimoodi kahe kolme sõnaga selgitada, mis on reaalsusest väljas, reaalsusest väljas on, on palju asjal reaalsusest väljas. Reaalsusest väljas on näiteks see, et me kõik oleme kogenud seda, et me just nagu, oleme, ärkab öösel üles, oleme üleval. Aga mingil hetkel me avastame, et me tegelikult magasime. Ja noh, võib-olla ka vastupidi. Me magame, aga oleme üleval ja oleme üleval, aga magame. Et kuidas on võimalik ümber maailma reisida niimoodi, et sa tegelikult kuskilt toast või mingist asukohast ei lahku? See ongi maagiline realism.
Meenub, et olete Ukraina sõda ennustanud või ette näinud, teie analüüs on sinna välja jõudnud. Analüüs, mis ilmus kuskil võib-olla aastal 2008? Ma ei tea, kas te ise mäletate seda? Mul praegu on raske täpselt meelde tuletada, kus see ilmus. Kas see võis olla mõnes ajaleheartiklis, oli see mõnes raadiosaates?
Jah, ma ka ei oska öelda, kus ma võisin seda öelda, aga põhimõtteliselt ma ennustasin küll ette seda. Ega siin ei ole nüüd väga suurt selgeltnägemist. Tihtipeale on muidugi ka vaja teatud sellist analüütilist võimekust. Analüütilise võimekuse puhul see tõenäosuse realiseerumise protsent sõltub ka sellest, kui palju sul on käes adekvaatset andmebaasi ja adekvaatne andmebaas sõltub jällegi sellest, et sa tihtipeale kõrvutad omavahel täiesti vastuolulisi allikaid ja oskad eristada, mis on propaganda ja mis ei ole propaganda.
Ja missugused on ikkagi niisugused realistlikud parameetrid alates demograafiast, lõpetades ilmastikuga ja relvastusega ja mingite kogemustega, mis mingitel erinevatel riikidel on. Peab ütlema, et ikkagi suured riigid, suure diplomaatilise kogemusega riigid, nende poliitikud ja diplomaadid juba kuidagi luuüdiga saavad kaasa mingisuguseid oskusi, kogemusi, mida väiksematel riikidel ei olegi kuskilt võtta. Reaalne elukogemus, kui me võtame nüüd niimoodi, et inimese elu on piirdutud. Me räägime praegu sellest, et ma olen seitsekümmend viis. Tore! Aga isegi kui ma elan veel kakskümmend viis aastat, no kolmkümmend aastat. Minu elu on ikkagi piiratud ainult selle mingisuguse ümmarguse sajandiga.
Pärast mind tuleb, ma ei tea, kui palju sajandeid enne mind on olnud, ma ei tea, kui palju sajandeid. Ja nüüd küsimus ongi selles, et mingid traditsioonid, mingisugused etnilised, religioossed, riiklikud kogemused nagu suurtes riikides, nad ladestuvad inimestesse teistmoodi kui väikestes riikides, mis elavad kogu aeg peost suhu.
Seda peab oskama tunnetada ja tajuda. Ja ma arvan, et mul see tunnetuse taju on ka tänu sellele, et ma olen suhteliselt avarat rahvusvahelist suhtlust vähemalt teatud perioodil suutnud praktiseerida ja läbi elada. Mul on see tekkinud mingis ulatuses, ma ei ütle, et see on absoluutne aga mingis ulatuses ja see annab mulle ilmselt mingisuguse võime analüüsida ja teha järeldusi, mida piiratuma kogemusega inimestel ei ole võimalik teha.
Siin tekib kohe kiusatus panna nüüd teie analüüsivõime või läbinägemise oskus proovile, et mis olukorras me praegu oleme ja mis meid lähemal ajal ees ootab. Eriti, kui arvestada, et sõjapinged on väga-väga kõrgel. Ameerikas on valimised tulemas, mis võivad minna nii ja teistmoodi. Et kuidas te näete, mis meid ootab?
No murdepunkt on see igal juhul. Senine maailmakord on ikkagi vangub jalgadel ja on täiesti selge. Siin ei ole väga suurt mingisugust selgeltnägemist vaja. Kui me vaatame puht kogemuslikult, siis see läänekeskne maailmakord laguneb. Seda lihtsalt suur osa või suurem osa maailmast, maailma riikidest, maailma tsivilisatsioonide esindajatest ei tunnusta enam.
Ja seda me näeme ju, et mingi rahvusvaheline õigus, nii nagu ta on, seda kõik rikuvad. Ameeriklased rikuvad seda, hiinlased rikuvad seda, venelased rikuvad seda. Rääkimata moslemitest, eks ole, kes kunagi ei ole seda tahtnud järgida.
Kui see reeglitel põhinev maailmakord laguneb, siis selle tulemused saavad olla loomulikult niisugused, et igaüks hakkab kahmama sealt, kus ta kahmata saab. Ja noh, meie oleme kahjuks niisugune väike ja nõrk ringikene siin ja mitte just ülemäära suure demograafilise, poliitilise, sõjalise ja muu sügavusega rahvas. Me paratamatult satume selles murrangu olukorras sellisesse situatsiooni, kus kõigil tekib kiusatus meid ära kasutada ja ära kasutada vahetusrahana.
Kujutame ette, ameeriklased, kes provotseerivad oma tegevust ja konflikte ette aasta, kümme aastat, kakskümmend aastat, ütlevad, et nende põhirivaal on praegu Hiina ja Hiinaga on neil ikka väga raske hakkama saada väga paljudel erinevatel põhjustel, mida ma ei hakka praegu analüüsima. Ja selles olukorras on neil vaja, mida? Neil on vaja kahe teise regionaalse suurriigi neutraalsust või toetust. Ja need kaks regionaalset suurriiki on Venemaa, kes on kõigele lisaks transkontinentaalne riik ja India.
Ja kui India jääb neutraalseks ja Venemaa jääb neutraalseks, siis on ameeriklastel hoopiski teine mänguväli hiinlastega jõu katsumuseks.
Kui venelased jäävad kokku hiinlastega ja nagu me saime just äsja uudise, et India reguleeris oma Himaalaja piirikonflikti Hiinaga ja kui Venemaa ja Hiina isegi moraalselt, majanduslikult ainult toetavad Hiinat. Ameeriklastel pole mingit lootust. See on nii suur ja võimas vastukaal, et pole mingit lootust, sest Euroopa on alla käinud.
Euroopa Liit tõenäoliselt laguneb. NATO tõenäoliselt laguneb. Ja selles olukorras võib Ameerika ja Ameerikat juhtiv süvariik käituda täiesti irratsionaalse meeleheiteloogika kohaselt. Ja see irratsionaalse meeleheiteloogika ütleb, et nüüd tuleb iga hinna eest püüda ikkagi venelased üles osta. Ja me võime olla üks rahadest, mida selleks ülesostmiseks kasutatakse. Teine võimalus on, et Venemaad on vaja siduda ja nõrgestada lakkamatute piiri konfliktidega ja sellepärast tuleb Venemaa naaberriigid alates Soomest lõpetades Rumeeniaga sõtta lükata.
Missugune stsenaarium realiseerub? Ma ei ütle praegu. Ütlen nii palju, et kui me vaatame seda Ameerika valimiste konteksti, siis Kamala Harrise võidu korral on tõenäolisem sõja stsenaarium. Donald Trumpi võidu korral on tõenäolisem kauplemist stsenaarium, aga me oleme siin mängus sees igal juhul.
Nüüd on veel kolmas – vahevariant. Trump küll võidab, aga demokraadid otsustavad, et me ei anna seda asja niimoodi käest ära, panen maja põlema ja kogu rahvusvaheline süsteem lendab vastu taevast ja tuleb nii sõda kui kauplemine.
Mul ei ole hetkel nii palju informatsiooni ja mul ei ole ka seda kolmandat silma. Et ma nüüd ütleksin praegu, et üks, teine või kolmas stsenaarium realiseeruvad, aga see on see murdepunkt ja me oleme selles murdepunktis naha ja karvadega sees ja me päris kuiva nahaga sest välja ei tule, nii või teisiti.
Mida Eesti saaks teha, et asjad kõige paremini laabuks meie jaoks?
No, ega me oleme aja maha maganud ja me oleme mänginud ainult ühele kaardile – Ameerika Ühendriigid…
Meil oleks vaja poliitilist murrangut, meil oleks vaja teist valitsust. Mitte nukuvalitsust, vaid valitsust, mis esiplaanile seab Eesti rahvuslikud huvid isegi, kui sõjasarv puhub. Siis me ütleme, et, aga meil on tropid kõrvas, meie ei kuulnud.
Igasugune sõtta sattumine on meile täiesti selgelt rahvuslik katastroof. Meil on rahuajalgi väga raske ja Ukraina sõda on meile toonud kaks ja pool protsenti juurde mitte eestikeelset rahvast.
Me oleme raskes olukorras, nii või teisiti. Me ei suutnud läbi närida, ära seedida seda nõukogude aegset päranditki etnosena. Neid nö sulatada siia. Tasapisi hakkas juba toimuma. Nüüd tuli kaks ja pool protsenti slaavikeelset rahvast juurde. Seda me seedime siin järgmise põlveni.
Meil on vaja rahvuslikku ja patriootilist valitsust. Ma küll vahetevahel tunnen, nagu ma ütlesin, et ma väsin kiiremini ja taastun aeglasemalt, aga ma veel püssi põõsasse viska ja ma olen oma erakonnakaaslastele samuti lubanud, et ma kindlasti järgmise valimistsükli teen kaasa.
See tähendab nii kohalikke kui Riigikogu valimisi ja vaatame, võib-olla ikkagi tähtede seis tuleb niisugune, et me saame patriootilise valitsuse moodustada ja me saame Eesti päästa.